Link kopeeritud!

Politoloog: nähtamatu enamus – konservatiivid on Eesti ühiskonnas selgelt enamuses, kuid paljud neist jäävad erakondadele kättesaamatuks

 (171)
Lipud
Eesti lipudFoto: Rene Suurkaev

Viimasel ajal on kohati kõlama jäänud seisukoht, et Eesti avalik diskursus või ühiskond on teinud otsustava pöörde suureneva konservatiivsuse suunas, et on aset leidnud konservatiivne tagasilöök või tekkinud lõhe liberaalide ja konservatiivide vahel.

Selline arusaam on ilmnenud teemade kontekstis (näiteks samasooliste kooselu või sisseränne), mida Eesti poliitikas või ühiskonnas pole eelnevalt selles vormis arutatud ning tõepoolest – on olnud näha, et mõnedel seisukohtadel on raskem parteipoliitikas või ühiskonnas läbi jõuda kui teistel. Kui aga vaatame Eesti kodanike tegelike hoiakute raskuskeset, on keeruline uskuda, et järsku on toimunud suur nihe konservatiivsuse suunas .Vaatamata sellele, et sama palju inimesi määratlevad ennast üldiselt nii liberaalina kui konservatiivina, on oma konkreetsetes seisukohtades konservatiivseid inimesi Eestis hetkel palju rohkem ning ilmselt minevikus oli neid veel enam kui praegu.

Järgnevad andmed pärinevad Ühiskonnauuringute Instituudi poolt tellitud ja AS Turu-Uuringute poolt läbi viidud esinduslike küsitluste põhjal tehtud analüüsist. Selle peamiseks eesmärgiks oli vaadata kuidas määratlesid Eesti kodanikud ennast 2016. ja 2017. aasta alguses, liberaalina või konservatiivina ning kuidas see oli seotud nende spetsiifiliste hoiakutega sotsiaalsetes ja majanduslikes küsimustes, kuidas eestlased ennast nendes terminites näevad ning millised on need konkreetsed hoiakud, mis liberaale ja konservatiive kõige enam üksteisest eristavad.

Samal teemal:

Näiline tasakaal on petlik

Kui inimeste käest küsida, kus nad liberaalsuse ja konservatiivsuse üldisel mõõtmel paiknevad, siis on näha, et ligikaudu 40% paigutab ennast kuhugi skaala keskele ning liberaalse või konservatiivse enesemääratlusega inimesi on mõlemaid umbes 20%. Sama palju on ka neid, kes ei oska või ei taha sellele küsimusele vastata. Kaks poolt paistavad niimoodi olevat tasakaalus, kuid pilt muutub, kui vaatame inimeste konkreetseid hoiakuid sellistes küsimustes nagu immigratsioon („Mil määral peaks Eesti riik lubama erinevast kultuuriruumist pärit inimestel siia elama tulla?“), inimeste kooselu puudutavad küsimused („Abielu või pikaajaline stabiilne kooselu on vajalik, et olla õnnelik.“), teatud majanduslikud hoiakud („Eestis tuleks kehtestada astmeline tulumaks“ või „Eestis peab säilima ühetaoline tulumaks.“) ning üldised sotsiaalsed väärtused nagu võrdõiguslikkus („Soolise võrdsuse edendamiseks tuleks soodustada naiste ligipääsu juhtivatele ametikohtadele“), samasooliste õigused („Geipaaridel peaks olema võimalus registreerida oma kooselu.“), kerged narkootikumid („Kanepi kasutamine mõnuainena.“), jne.

Konkreetsetes küsimustes on Eesti kodanikud pigem konservatiivsed. Ainult vabaabielu puhul ollakse üldiselt selgelt liberaalsed. Liberaalsuse suunas on raskuskese kaldu ka lahutuse osas ning samuti ravikanepi ja kultuuriliselt sarnaste inimeste sisserände, aga ka surmanuhtluse, soolise võrdsuse edendamise ja lapsesaamiskohustuse osas. Küsimustes nagu homoseksuaalsuse õigustatus ja samasooliste õigused, prostitutsioon, mõnuained ja abieluvälised suhted on inimesed aga selgelt konservatiivsed. Eesti kodanikkonna taustafoon on konservatiivne. Aasta jooksul oleme muunud liberaalsemaks samast kultuuriruumist immigratsiooni, lapse saamise kohustuse, töötute töökohavaliku vabaduse ning ravikanepi osas ning konservatiivsemaks soolise võrdsuse edendamise osas.

On tavapärane, et ennast nimetab liberaaliks inimene, kes omab mõnda üksikut liberaalset hoiakut ning on enamikes nendes küsimustes pigem konservatiiv.


Liberaale ja konservatiive eristasid nii aasta tagasi kui ka praegu immigratsiooniga seotud küsimused (näokatte keeld, erinevast kultuurist pärit sisseränne ja suhtumine multikultuursesse ühiskonda), homoseksuaalsus, samasooliste kooselu ning õigus adopteerida ning inimese või riigi vastutus enda ülalpidamise eest. Need teemad paistavad olevat selgeks veelahkmeks.

Loe veel

Erinev suhtumine Euroopa Liitu

Üksikud küsimused kerkivad ning langevad päevakorrast ning aasta on liiga lühike aeg, et teha järeldusi suuremate muutuste sisu kohta. Siiski, aasta jooksul on erinevus liberaalide ja konservatiivide vahel tekkinud abordi, lahutuse, abielu ning meeste ja naiste õiguste ning rollide osas. Vähenenud või kadunud on erinevused suhtumises samast kultuuriruumist pärit immigratsiooni osas, kanepi ravieesmärgilist kasutamist ja legaliseerimist puudutavates küsimustes ning paljudel majanduslikel teemadel. Muudel teemadel on näha, et liberaale ja konservatiive eristas mõlemal aastal suhtumine Eesti kuulumisse Euroopa Liitu ning selle üldisesse arengusse. Samuti, kui 2016. aastal oli veel selge erinevus suhtumises demokraatiasse üldiselt ning selle hinnangule Eestis, siis 2017. aastaks olid need erinevused praktiliselt kadunud.

Kuidas on need konkreetsed küsimused seotud inimeste üldise enesemääratlusega? On oluline välja tuua, et ennast liberaalina või konservatiivina määratlemata jätnud inimesed on oma hoiakutes väga sarnased konservatiividele, nagu ka ennast tsentrisse paigutanud inimesed. Seega eristub selgemalt ennast liberaalina määratlenud inimeste grupp, keda on Eesti kodanike hulgas umbes 20%. Tsentriste, konservatiive ja ennast mitte määratlenud inimesi, kes on omavahel tihti väga sarnased konkreetsetes hoiakutes, on Eesti kodanike hulgas umbes 80%.

Konservatiivid on oma hoiakutes ühtsemad

Liberaalide ja konservatiivide hoiakud on erineval määral struktureeritud. On tavapärane, et ennast nimetab liberaaliks inimene, kes omab mõnda üksikut liberaalset hoiakut ning on enamikes nendes küsimustes pigem konservatiiv. Ennast konservatiiviks nimetavad inimesed on aga oma vastustes palju järjepidevamad. Liberaalide puhul on järjepidevus ennekõike seotud vanuse ja haridusega – mida noorem ja mida kõrgemalt haritud on ennast liberaaliks nimetav inimene, seda tõenäolisemalt omab ta liberaalseid seisukohti mitte ainult mõnes, vaid paljudes küsimustes. Mida vanem on aga ennast konservatiiviks nimetav inimene, seda järjepidevam on ta oma konservatiivsetes hoiakutes. Viimasel aastal on näha ka erinevust keele põhjal – eesti keelt kõnelevad eestlased on järjepidevamalt liberaalsed kui vene keelt kõnelevad eestlased. Seega eristub liberaalide seas veel omakorda väike grupp – umbes üks kolmandik liberaalidest – kes omavad süstemaatiliselt ja järjepidevalt liberaalseid vaateid, samas kui konservatiivid on grupisiseselt vägagi ühtsed oma hoiakutes.

Kes on 2017. aasta alguses Eesti mõttes järjepidev liberaal ja kes on järjepidev konservatiiv? Liberaal ei poolda näokatte keeldu ja on positiivselt meelestatud erinevatest kultuuridest sisserände ning multikultuursuse osas. Ta arvab, et homoseksuaalsus on õigustatud ning pooldab samasooliste paaride kooselu ja õigust adopteerida. Ta ei näe, et mees peaks olema ilmtingimata peamine sissetuleku teenija ja ei eelda, et poliitika ja äri on ennekõike meeste pärusmaa. Samuti on ta abordi suhtes soosival seisukohal. Teda on mitte ainult Eesti kodanike vaid ka liberaalide endi hulgas vähe – umbes kolmandik enesemääratluse järgi liberaalidest ja ehk ainult umbes 6% kodanikest.

Järjepidev konservatiiv pooldab näokatte keeldu ja ei soosi sisserännet ega multikultuurset ühiskonda. Ta on väga rangelt vastu homoseksuaalsusele ning samasooliste kooselu ja adopteerimisõigustele. Ta arvab, et mees peab olema peres peamine leivateenija ja et poliitika ja äri on pigem meeste valdkond. Abordi suhtes on ta pigem mittesoosiv. Kui ennast otseselt konservatiiviks nimetanud inimesi on Eestis umbes 20%, siis peaaegu kõik nendest on järjepidevad konservatiivid. Samuti on paljud tsentristidest (42% kodanikest) ja ennast mitte määratlenud inimestest (20% kodanikest) oma hoiakutelt järjepidevatele konservatiividele väga sarnased.

Konservatiivid jäävad erakondadele nähtamatuks

Kelle poolt ennast liberaalina või konservatiivina määratlenud inimesed tõenäolisemalt hääletavad? Mida selgem konservatiivne enesemääratlus, seda tõenäolisemalt hääletatakse Konservatiivse Rahvaerakonna poolt ning mida selgem liberaaline enesemääratlus, seda tõenäolisemalt hääletatakse Sotsiaaldemokraatide või Reformierakonna poolt. Aasta lõikes on konservatiivsuse seos EKRE pooldamisega muutnud nõrgemaks ning see on aasta jooksul kadunud Keskerakonna puhul. Tundub, et seos on tekkinud hääletamisest loobumisega – enesemääratluse järgi rohkem konservatiivsed inimesed ütlevad praeguseks ehk suurema tõenäosusega, et nad ei hääletaks ühegi erakonna poolt.

On näha teatud ebakõla enesemääratluse ja konkreetsete hoiakute vahel. Enesemääratluse järgi on liberaale ja konservatiive Eesti kodanike hulgas suhteliselt sama palju. Kui aga vaatame nende konkreetseid hoiakuid, tuleb järeldada, et konservatiivid on Eesti ühiskonnas selgelt enamuses. Neid ei ole aga ilmtingimata näha, sest nad ei nimeta ennast tihti konservatiiviks ning tundub, et paljud neist on ka poliitilisest osalusest ennast välja arvamas. Nii jääb osa neist ka meie erakondadele nähtamatuks. Eesti on üldjoontes konservatiivne ühiskond, kus alles viimasel ajal on üles kerkinud liberaale ja konservatiive enam eristavad üksikud teemad. Nagu iga ühiskond, on ka Eesti aeglases, kuid paratamatus muutuses. Kuidas ja kuhu need muutused viivad, on tõeliselt näha alles siis, kui uurime selliseid küsimusi süstemaatiliselt mitte aasta, vaid aastakümne lõikes.

Kokkuvõte Ühiskonnauuringute Instituudi poolt 17.03.2017 korraldatud seminaril tehtud ettekandest „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal“.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare