Politoloog: näidishukkamine Türgis ei muuda suurt pilti, kuid võib mängida Venemaale veel paremad kaardid kätte

Venemaa suursaadiku mõrva Ankaras tasub vaadelda läbi klassikalise kolmikanalüüsi: mis viis selle sündmuseni, juhtum ise ja mis saab edasi. Ehkki me ei tea veel kõiki detaile (ning võimalik, et kõik ei saagi teada), saab juba teha esmaseid üldistusi ja järeldusi.

Kõigepealt oli ebaõiglus. Järjest teravamalt tajutav ebaõiglus on see, mis sunnib inimesi tegema näivalt ebamõistlikke tegusid, asuma äärmusliku vägivalla ehk terrorismi teele. Haarama relva nagu Ankaras või istuma veoauto rooli, nagu see juhtus Nice'is ning Berliinis.

Seekord on ebaõiglusel kaks allikat. Süürias masspommitamise käigus hukkuvad inimesed ja pagan teab mille eest vallandatud Türgi politseinik. Ususõda ja isiklik radikaliseerumine. Noor mees, kes langes masspuhastamise laine alla ja kaotas töö nagu kümned tuhanded politseinikud, arstid, õpetajad, ametnikud jne.

Ja teisalt Suur Vastasseis, mille nimel relva haaramine näib teatud seisundis inimesele õilsa ja/või möödapääsmatu teona. Usutausta arvestades on hukkumine nn pühas sõjas, relv käes, üleüldse üks õigemaid siit ilmast lahkumise vorme.

Teiseks sündmus ise. Kõigepealt olgu öeldud, et saadiku tapmine on nii sügavalt vale ja väär samm nagu näiteks sanitari tulistamine rindejoonel. Aga seetõttu on see ka garanteeritud meetod pälvida tähelepanu. Ekspolitseinik kasutas oma töötõendit, et sattuda suletud üritusele ning sooritada äärmiselt efektne, et mitte öelda efektiivne näidishukkamine.

Sisuliselt online-režiimis mõrv tõmbab praeguses info- ja müratihedas meediaruumis igal juhul ligi vaatajaid-kuulajaid-kaasatundjaid. Suure riigi suursaadiku mõrvamine on selles kontekstis oma jõhkruses edukaim vahend. Miks andis tõrke Venemaa saatkonna enda ja Türgi riigi turvatalitus, on selle juures suur, kuid veidi kõrvaline küsimus.

Kolmandaks – kas see juhtum muudab midagi Türgi-Vene suhetes? Kui üleüldse midagi, siis mängib veel paremad kaardid Venemaa kätte. Moskva üritab ennast praegu näidata maailma võtmeprotsessides määrava tegijana ning läbirääkimised Süüria küsimuses Türgiga on üks osa selles mängus.

Pealegi on Moskva alati aldis ära kasutama lahkhelisid nn kollektiivse lääne kehandis. Türgi suhted ülejäänud lääneliitlastega on väidetava riigipöördekatse järel märgatavalt jahenenud. Venemaa poolt on absoluutselt loomulik ja suisa möödapääsmatu näidata sellisel hetkel Türgile ja ülejäänud rahulolematutele, et n-ö läänele on olemas alternatiiv. Venemaa järgib lihtsalt oma huve nii, nagu see talle kasulik näib – ei midagi isiklikku.

Üldistatult – praeguses olukorras pole ei Türgi ega Venemaa huvides teineteisega suhteid rikkuda, seetõttu ei muuda see mõrv suurt pilti. Lihtsalt Venemaa president saab endale veidi paremad positsioonid peatsetel läbirääkimistel Türgi kolleegiga.