Täna pole võibolla meil enam hästi meeles, aga enne peaministriks saamist oli Taavi Rõivas tugev sotsiaalminister (2012-2014), kusjuures iseäranis hea oli ta avalikkusega suhtlemisel.

Teiseks ma ei usu, et Rõivase valitsus lagunes otseste ja objektiivsete vigade või tegematajätmiste tõttu. Tagantjärele paistab, et vallandavaks põhjuseks oli Edgar Savisaare taandumine Keskerakonna esimehe kohalt ning kriitilise massini levinud emotsionaalne ja tajuline rahulolematus Reformierakonnaga.

Sedalaadi kriisitaju tekkel, levikul ja võimendumisel on oma dünaamika, millel pole otseselt seost valitsuse tehtud tööga. Nii tekkis kummaline olukord, et valitsuskoalitsiooni vahetamine on küll olnud legitiimne (avaliku toetusega), ent iga uuendus, mida uus valitsuskoalitsioon ette võtab, vajab uut õigustamist ja toetuse võitmist.

Kolmandaks oli Rõivase näol verevahetuse või uuendusega erakonna juhtimises ka siis, kui ta ametid Andrus Ansipilt vastu võttis 2014. aastal. Poleks Ansip 2014. aastal peaministriametist ja erakonnajuhi positsioonist loobunud, oleks Reformierakonna hegemoonia tõenäoliselt lõppenud varem.
Mis muutub juhivahetusega? Võib muutuda päris palju nii valijate, erakonnaliikmete kui ka teiste erakondade jaoks. Iga kandidaat Reformierakonna juhi kohale on erinev isiksuse tüübilt, avalikkusega suhtlemise ja juhtimise stiilidelt.

Sellist erinevust, nagu oli Keskerakonnas Ratase ja Savisaare vahel, Reformierakonnas ei ole. Selles mõttes sarnaneb Reformierakonna juhivatus pigem vahetustele Ossinovski-Mikser SDEs või Tsahkna-Reinsalu IRLis.

Ekspeaminister Taavi Rõivas teatas täna, et kavatseb panna Reformierakonna esimehe ameti maha. Eesti Päevalehe ja Delfi arvamusveeb küsib antud teemal ekspertide arvamusi.