Perevägivald on keerukate inimsuhete tagajärg. Sageli on suhted käärinud pikemat aega ning ühel hetkel eskaleerub olukord füüsiliseks. Politseinikud lahendavad oma töös väga erineva sisu ja raskusastmega väljakutseid. Toon kaks näidet möödunud aasta naistepäevast:

  • 8. märtsil sai politsei väljakutse Lasnamäel asuvasse korterisse. 39-aastane Deniss lõi oma elukaaslast, 31-aastast Ljubovi, taldrikuga pähe, seejärel peksis naist rusikatega ja väänas käsi. Mees lõi jalaga ka naise algkooliealist poega kõhtu. Naine ja poeg viidi haiglasse, mees politseijaoskonda. Korteris viibis ka paariaastane tütar.
  • Mullu naistepäeval sai politsei väljakutse Põhja-Tallinnasse, kus teataja sõnul on elukaaslane agressiivne ja tuleb kallale. Korrakaitsjad leidsid eest alkoholijoobes 26-aastase mehe ja 32-aastase naise. Elukaaslaste vahel oli tekkinud tüli, mees tiris naist jalgadest. Naine kaitses ennast mehe rünnaku eest ja küünistas teda kõrvast, põsest ja käest. Naine jooksis trepikotta, mees järgnes ja lõi teda lahtise käega näkku. Naine pages naabri korterisse ja kutsus politsei. Peres kasvab kaks last ja vägivald on pidev probleem. Viimast konflikti nägi pealt 10-aastane poeg.

Väljakutsele jõudnud politseinike esimene ülesanne on vägivalla lõpetamine. Korrakaitsjad on sageli vahemehe rollis ning emotsionaalselt laetud osapooltele nõustajateks. Perekondi, kus on probleeme vägivallaga, külastavad piirkonnapolitseinikud regulaarselt, et jälgida, milline on kodune olukord pärast väärkohtlemist. Näiteks jõulupühadel külastame riskiperesid, viime neile väikese paki ning uurime, kuidas perel läheb. Selline kohalolek aitab loodetavasti pereliikmetele meelde tuletada, et politsei on abiks ja vajadusel vaid telefonikõne kaugusel.

Iga olukord on unikaalne, kuid üks põhimõte on universaalne – vägivalda ei õigusta miski. Näeme vägivallaohvreid, kes ka väga jõhkra rünnaku korral ei helista häirekeskusesse. Sageli jõuab meieni info haiglast, mil ka raskete vigastuse fikseerimisel võib kannatanu keelduda oma lähedase vastu tunnistamisest.

Toon hiljutise näite: 26. veebruari pärastlõunal läks haiglasse 24-naine, kellel diagnoositi mitme kehaosa põrutused ja hematoomid. Naisele tungis kallale elukaaslane, kes tõukas teda korduvalt ka vastu seina. Naine politseisse ei helistanud. Ta keeldub ütluste andmist elukaaslase vastu ega soovi kriminaalmenetluse alustamist.

Põhjuseks võib olla hirm, majanduslik või sotsiaalne sõltuvus. Meile ei ole võõrad juhtumid, kus üks pool provotseerib käte kasutamist enda suhtes, lootes saada lahutuses või laste jagamisel soodsamaid tingimused. Väljakutseid tehakse sellekski, et elukaaslast provotseerida või manipuleerida. Psüühilist vägivalda on väga keeruline määratleda ja tõestada. Ka seadusandluses pole see eraldi välja toodud. Ometi on see vahel isegi valusam taluda.

Näeme oma tööpraktikas, et iga loo taga on suhete pundar, milles ohvriks on tegelikult mõlemad osapooled. Füüsiliselt saab üldjuhul rohkem viga nõrgem pool, kuid aastaid kestev terror ning hapud inimsuhted on rusuvad kõikidele pereliikmetele.

Vägivallatseja on iseenda ohver ning karistus ei muuda mõttemaailma, kus rusikal on suhtes oma koht. Vägivald tuleb inimese seest, olgu selleks lapsepõlve kurb kogemus, meditsiiniline trauma või alkoholi liigtarvitamisest tekkinud frustratsioon.

Ka vägivallatseja peab abi saama, sest kuniks vägivald elab ja kandub edasi, ei too ühe osapoolega tegelemine lahendusi. Politsei tööpraktikas on ka juhtumeid, kus viimse piirini viidud ja pikalt vägivalla all kannatanud naine võtab lõpuks terariista ja vigastab meest eluohtlikult. Seetõttu tuleb vägivaldse käitumisega süsteemselt tegeleda.

Kuidas aidata vägivallatsejat? Kui viimane ise ei tunnista oma probleemi, on abivõimalused üsna ahtad. Lepitusmenetluse ajal saab ohvriabitöötaja saata vägivallatseja tema enda nõusolekul psühholoogi nõustamisele. Kui tüli osapooled pole lepitusega nõus, saab vägivallatseja abi alles kohtuotsuse jõustumisel – seniks on aga endiselt oht vägivallaks.

Kiirmenetluses, kui vägivallatseja on ise nõus, jõutakse otsuseni üldjuhul paari päevaga. Ajakulukama üldmenetluse korras kulub selleks aasta või rohkemgi. Seni kulgeb elu ohvri jaoks tihti endistviisi. Praktika on kahjuks selline, et abi saamiseks peab ohver (üldjuhul naine koos lastega) kodust lahkuma.

Sõltuvalt partnerist võib lahkumine oma senisest elukorraldusest olla vägivaldne. Ohvril on võimalus kasutada lähenemiskeeldu, mida saab taotleda nii kriminaalmenetluse raames kui tsiviilkorras kohtult.

Protsessi lihtsustamiseks võiks füüsilise vägivallaga ähvardamine või vaimne vägivald olla varasemalt politseis fikseeritud. Paraku ei kanna see alati vilja, sest naistel, kel puudub rahaline võimekus riigilõivu maksta, ei saa lähenemiskeeldu taotleda. Kel lõiv makstud ja lähenemiskeelu otsus käes, ei saa ikka rahulikult hingata. Vägivallatseja ei pruugi keelust kinni pidada ja kasutab kogu juriidikat, et sellest mööda hiilida. Süsteemi arendamisel on arenguruumi, kuid ohvritele saame pakkuda tuge meelekindluse säilitamisel vägivaldsest suhtest lahkumisest.

Kõike seda näevad pealt lapsed. Kuidas sünnivad tulevased vägivallatsejad? Sageli mängib rolli lapsepõlve kodu ja täiskasvanud ellu võetakse kaasa kogetud või pealtnähtud vägivald.

Aastakümneid perevägivalla põhjuseid uurinud Michael Groetsch on öelnud, et enamik vägivaldseid mehi kasvab üles kodus, mis meenutab lahinguvälja. Laste psüühikat võib mõjutada seegi, kui käimasoleva lahutusprotsessi käigus hakatakse lapsi solgutama oma õiguste nimel. Hooldusõiguse jagamisel tuleb jätta kõrvale kättemaksusoov, sest lapsed ei tohi olla kannatajad vanematevahelistes tülides.

Statistikat:

  • Käesoleva aasta kahe kuuga on registreeritud lähisuhtevägivallaga seotud infoteateid 2057 (mullu 2032) ja kuritegusid 438 (mullu 578).Väljakutseid, kus esmaseks põhjuseks on märgitud ’perevägivald’ tehti 1068 (eelmise aasta samal perioodil 1274).
  • 2016. aastal registreeriti 3 465 lähisuhtevägivallaga seotud kuriteoteadet ja 11 469 lähisuhte-vägivalla infoteadet.