Link kopeeritud!

Põllumajandus Eestis ja maailmas


Kuni inimene oli korilane ja kiskja, suutis maakera biosfäär toita kõigest 10 miljonit inimest. Praegu on maailma rahvaarv 6 miljardit ning 2015. aastaks prognoositakse rahvaarvuks 7,2 miljardit. Kuidas suudab põllumajanduslik tootmine sammu pidada demograafiliseks plahvatuseks ristitud rahvaarvu kasvuga? Millised on sellel taustal Eesti põllumajanduse väljavaated?

1950. aastatel oli maailmas teravilja all 633 miljonit hektarit ja aastane teraviljatoodang oli 755 miljonit tonni ehk 282 kilo ühe elaniku kohta. 1990. aastatel oli teravilja külvipind 700 miljonit hektarit ja aasta keskmine kogutoodang 1864 miljonit tonni, ühe elaniku kohta toodeti teravilja seega 330 kilo.

Kuigi teravilja kogutoodang kasvas peaaegu 2,5-kordseks, tõusis toodang ühe elaniku kohta vaid 17%, mis edestab vaid pisut rahvastiku kasvutempot. 2010. aastaks prognoosib ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) 1990ndatest isegi väiksemat teraviljaga varustatust – ca 326 kilo elaniku kohta.

Külluse ja puuduse piirkonnad. Teravilja tootmise ülemaailmses jaotuses on välja kujunenud selged ülejäägi ja defitsiidi piirkonnad. Teravilja ülejääk on paar viimast aastakümmet tulnud Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Okeaaniast. Praegused eksportijad on niisiis arenenud riigid, kus teravilja tarbimine moodustab 635 kilo inimese kohta aastas ja kus tarbitakse 46% maailma teraviljast. Nad suudaksid toota tunduvalt rohkem, kui maailmas oleks olemas ostujõuline nõudmine.

Samal teemal:

Maailma piimatoodang on kasvanud 1950. aastate 294 miljonilt tonnilt 540 miljonile tonnile, st 83,7% võrra. Toodang ühe elaniku kohta on samal ajal langenud 110 kilolt 95,7 kilole. Liha kogutoodang kasvas selle ajaga 58 miljonilt tonnilt 199 miljoni tonnini ning liha tootmine elaniku kohta tõusis 21,8 kilolt 35,4 kiloni. Ka liha ja piima osas on põhilised üle omavajaduste tootjad Euroopa Liit, USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Samal ajal on maailmas FAO hinnangul 771 miljonit alatoituvat inimest, ehk maailmas nälgib iga kaheksas inimene. Enam kui veerand maailma alatoituvatest inimestest elab riikides, kus alatoitlus on massiline – nälgib 35% või enam rahvastikust. 1990ndate lõpul oli selliseid riike 25, nimekiri algab Somaalia ja Eritreaga (alatoidetuid üle 65%) ning lõpebJeemeni ja Bangladeshiga (35%).

FAO prognoosib, et selle sajandi alguses saab maailma põllumajanduse aastane juurdekasvutempo olema 1,8%, so madalam kui eelmise sajandi lõpus. Tendentsi ei saa hinnata jäägitult halvaks. Sellepärast, et aeglustunud on ka rahvastiku juurdekasv ning inimestel, kellel on piisavalt raha toidu ostmiseks, puudub vajadus suurendada selle tarbimist. Nad kulutavad toidule küll rohkem raha, kuid see läheb töötlemisse, turundusse ja teenindusse.

Harimata maad väga vähe. Alatoituvaid inimesi arvatakse maailmas 2015. aastal olevat ikka veel üle 600 miljoni. Samal ajal on globaalseks probleemiks kujunenud põllumajandusressursside ja keskkonna hävimine. Pärast 2010. aastat on maailma ilmselt jäänud väga vähe harimata maad, mida saaks veel põllumajanduslikult kasutusele võtta. Kahanevad ja saastuvad mageveevarud, mullad hävivad, kõrbed laienevad, keskkond saastub pestitsiidide ja herbitsiidide jääkidega. Kasvuhooneefektist tulenev maakera kliima soojenemine võib rivist välja lüüa parimad põllumajandusmaad Euroopas ja muuta liiaga kuivaks teraviljakasvatuspiirkonnad Põhja-Ameerikas.

Eestis leidub veel maad, vesi pole defitsiitne ja keskkond on keemilisest saastest puhastunud. Ehk tasub siis ikkagi liituda nende riikidega, kus toodetakse põhilisi saadusi oma tarbeks ja veetakse midagi ka välja? Praeguse arengu jätkudes tuleb Eestil hakata mõtlema ressurssidele, millega maksta sisseveetavate toiduainete eest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare