Link kopeeritud!

Põlvkonnavahetust ei tule

 (4)

Põlvkonnavahetust ei tule
----

On tähenduslik, et kui vanemad ühiskonnategelased räägivad põlvkonnavahetusest, rõhutavad nad selle vajalikkust palju rohkem kui vastavate omaduste olemasolu noorema põlvkonna seas.

Eeldatakse, et kuna noored on kasvanud üles teistsuguses poliitilises süsteemis, on neist kujunenud teistsugused inimesed. Unustades, et noored on vormunud samades koolides ja perekondades, kus nende vanemad, ja sarnases meedia- ja kultuuriväljas, mis vanemaidki ümbritseb.

Loodetakse väärtuste iseeneslikule muutumisele, unustades, et ehkki Eesti viimase kahekümne aasta majanduslikud edusammud on vaieldamatud, on meie moraalne areng, meie areng ühiskonnana, olnud palju vähem selge.

See peegeldub ka pealekasvavate põlvkondade maailmavaates ja identiteedis. Kõikevaldav saavutussurve ja ebakindlus pole neid suunanud sügavama ja terviklikuma inimese- ja ühiskonnakäsitluseni, vaid veel kramplikumasse klammerdumisse „enesekehtestamise” ja „läbilöömise” külge.

Lähtutakse samasugusest kitsast pragmaatilisusest ja tehnilisusest, millest vanemad põlvkonnad – põhilise erinevusega, et seda tahetakse teha nendest natuke ausamalt või osavamalt. Eetilist alust pole aga endiselt tekkinud; väärtusi, millesse uskuda, mida kaitsta, millele pühenduda. Kodumaaarmastus püsib, kuid ühisuse tunne on murenemas.

Nagu ka võimalikkuse taju. Sest isegi kui „võitjate” põlvkonna eneseõigustused stiilis „aga vanasti oli veel hullem” pole enam ammugi edasiviivad, võib nendest inimestest – kui otsida –  vähemalt leida mingisuguse häbi- või kahtlusevarjundi; või siis sellegi elulise tunnetuse, et asjad ei pea olema nii, nagu nad praegu on.

Pime allumine

Praegused kahekümnendates eestlased on aga turgu ja konkurentsi uppumas, uskudes ise, et nad on maa peal. Etteantud reeglid ja välised kriteeriumid aktsepteeritakse pimedalt. Fookus on reeglite kasutamisel; reegleid endid – ega nende taga peituvaid inimlikkuse ja väärtuslikkuse kontseptsioone – küsimärgi alla ei seata.

Igaüks, kes räägib põlvkonnavahetusest, peaks enne läbi sirvima eesti mahukaima ühiskondlike väärtuste uuringu „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” (toimetanud Heigo Plotnik, TÜ Kirjastus 2008). Kaheksakümnendatel sündinud ilmnevad seal mitte murrangulise, vaid pigem konformistliku ja sotsiaalselt eemaldunud põlvkonnana.

Nad on kõige altimad süüdistama ebaedus üksikisikut, kõige valmimad kaitsma tugevamate eeliseid ning kõige ebakriitilisemad jõukuse/vaesuse struktuursete põhjuste suhtes. Uuringus ei leidu ühtegi gruppi (ei tulenevalt soost, rahvusest, haridusest, ametist, sissetulekust ega maailmavaatest), kelle suhtumine majanduslikku ebavõrdsusesse oleks passiivsem kui neil, kes on sündinud aastatel 1981–1989.

Ühesõnaga: põlvkond, kellel (ja kelle lastel) on iseseisvat elu alustades kinnistuvast ja lõhestuvast Eestist kõige enam kaotada, on selle süveneva reaalsuse suhtes kõige ükskõiksem.

Ent oleks ekslik näha selles vastuolu. Need on ühe mündi kaks poolt. Need lääne ühiskonnad, kus „igaüks on oma õnne sepp” doktriini usutakse kõige rohkem – USA ja Suurbritannia – on ühtlasi ka riigid, kus tegelik sotsiaalne mobiilsus on kõige madalam. Ideoloogia mitte ainult ei moonuta valet – ta loob selle. Ja pühib seejärel maha.

Paralleelne protsess avaldub ka uuringus „Mina. Maailm. Meedia. 2008” (Veronika Kalmus) ja 2007. aastal läbi viidud koolilõpetajate küsitluses (Andu Rämmer). Noorema põlvkonna väärtuspildis paistab neis enim silma jätkuv pööre isiklike naudingute ja materiaalse heaolu poole. Ennast kogetakse eelkõige sooritaja ja tarbijana, aina vähem osana laiemast keskkonnast. Kasvanud üles maailmas, kus puudus nii turvatunne kui ka seda tasakaalustav raamistik (inimlik, vaimne, ühiskondlik), on enamikust Eesti noortest saanud inimesed, kes suudavad stabiilsusest mõelda ainult majanduslikult ja ainult endast lähtuvalt.

Empaatiline dimensioon on peaaegu täiesti taandunud ning asjade sisemine väärtus on endiselt midagi mõistetamatut. Kinnitutakse arvude, vahendite, välise ja võistluse külge, sest midagi muud ei nähta. Ning kuna jaatada ei suudeta, eitatakse seda kirglikumalt. Kõike, mida kujutletakse oma hoolikalt laotud fassaadi ähvardavat.

Soojust igatsedes

Samas, inimlikke sidemeid ja ühiseid eesmärke – tähendust ja soojust ja kuuluvust – igatsetakse tohutult. Seda enam et nad tunduvad aina kaugemad, nii endast kui ka Eestist. Kaitseks ümbritseva eest sulgutakse oma privaatsesse mulli, ehkki aimatakse, et just selles probleem seisnebki. Kuid ei tajuta ka muud võimalust.

Ollakse lõksus. Põlvkond, kellelt soovitakse Eesti muutmist, on ennekõike üksildane, kartlik ja pidepunktideta.

Eesti ühiskonna praegust olukorda illustreerib hästi sõna, millega edumeelsed noored end vahest kõige sagedamini iseloomustavad: „avatud”. Kuid see on tühi, tasapinnaline avatus: avatus ilma kontuuride ja küsimusteta, avatus ilma tegelike püüdluste ja kontaktita.

Väärtuseid kasutatakse Eestis siiani peamiselt silmaklappidena. Eetilised mõisted on avalikkuses kas summutatud ja ahendatud – „demokraatia”, „õiglus”, „voorus” – või on neist tehtud tarbitavad, pakendatud valmistooted: „avatus”, „sallivus”, „vabadus”.

Kuigi avatus, nagu ka sallivus ja vabadus, on alati avatus millegi suhtes ja millegi baasil – ja alati ainult algus. Ilma sisemise hääle, iseseisvuse ja kriitikavõimeta muundub avatus kergesti ettekäändeks mugavusele, passiivsusele, isolatsioonile ja jätkuvale allumisele.

Avatus, sallivus ja vabadus, ehkki mõistetena üliolulised, on ilma neid sisuga täitmata pigem moraalne silmapete või kattevari: väärtused ilma väärtusteta. Kui avatus end tänapäeva Eestis millenagi ilmutab, siis esmaselt ärihuvide peale surutud paindlikkuses ja lõputu kohanemise käsus. Ja inimeste hääletus kuuletumises.

Me peame endale tunnistama, et välist, automaatset muutust ei tule, ükskõik keda või kui kaua me ootame. Ei tulnud taasiseseisvumisega, ei tulnud välisinvestoritega, ei tulnud Euroopa Liidu ega NATO-ga. Tõeline, põhjapanev edasiminek saab toimuda ainult meie ühiskonna sisemise muutuse läbi.

Rohkem kui suurte sõnade väljakuulutamist vajab Eesti ühiskond, et me räägiksime ja vaidleksime nende suurte sõnade tähenduste, vastuolude ja potentsiaali üle. Mitte lootuses leida üks kõiki rahuldav vastus, vaid eeskätt selleks, et hoida neid väärtusi elus.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama
197 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
157 000€
Rae vald, Korter
295 000€
Keila, Maja
Otse omanikult!
90 000€
Tallinn, Korter
209 000€
Kiili vald, Majaosa
295 000€
Harku vald, Maja
Otse omanikult!
126 500€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
121 990€
Tallinn, Korter
229 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
102 900€
Tallinn, Korter

49 000€
Tallinn, Korter
76 000€
Tallinn, Korter
99 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare