Kuid kolm seni toimunud saadet tekitasid palju nõutust ning jätsid igale mõtlevale vaatajale palju vastuseta küsimusi. Kuna tegu on seitsmest saatest koosneva maratoniga vahetult enne seda, kui riigikogul tuleb leida kandidaatide seast sobivaim, oleks oodanud järgmist.

Sari peaks olema hästi läbimõeldud, selgete reeglitega erapooletu saade. Kuna tegu on väitlussaatega otse-eetris, siis on kandidaatide paarid ausalt ja avalikult loositud.

Kuna presidendikandidaate hindavad televaatajad, siis on tagatud igale soovijale võimalus helistada ja toetus vaba telefoni teel stuudiosse edastada. Senised kolm saadet on aga näidanud, et kaugeltki kõik ei saanud saate ajal stuudioga ühendust.

Otse-eetris toimuva väitluse puhul oleks normaalne, kui kõik osalejad teaksid üldjoonteski ette valdkondi, millest tulevad lisaküsimused. 16. juuli saatest jäi mulje, et üks kandidaat vastas ajalooküsimustele veel enne, kui küsimus kõlada jõudis. Nähtavasti oli see tema tugev külg.

Kui vaadata “Presidenditurniiri” väitlustabelit, torkab kohe silma, et see on kokku pandud valitsuskoalitsiooni kandidaate soosivalt positsioonilt. Ilmselt soovivad saate korraldajad, et lõppturniirile jõuaksid just kolmikliidu kandidaadid Peeter Tulviste ja Toomas Savi. Tundub, et võrdsete võimaluste puudumisel ning ebaselgetel alustel koostatud turniiri väitluspaarid ongi selle saate põhihäda.

Demokraatlikes riikides räägitakse taoliste suursarjade põhimõtted ja korralduslikud momendid osavõtjatega varakult läbi. Eestis on aga Kanal 2 pannud kokku pretensioonika suursarja, mille korralduslik pool ja reeglid on ebaselged ning oodatud erapooletus küll silma ei hakka. Kahju. Presidendivalimised pole võrdsed mälumänguga.