POOLT JA VASTU: kas eestlased võiksid heldekäelisemalt annetada?
JAH
Näiteks Grenfell Tower’i põlengu järel abistatakse Londonis kannatada saanuid vabatahtlikult väga palju. Koolides korraldati juba järgmiseks nädalaks võimalus nende heaks annetada.
Koolides on annetamine üldse väga tavaline – pidevalt tutvustatakse eri annetuskohti ja jagatakse infot, kui palju on kuhugi annetatud. Aeg-ajalt antakse suurematele lastele koolis ka vabatahtlikku tegevust eeldavaid ülesandeid.
Spordivõistlustel on mulle silma jäänud annetamine eri terviseuuringutega seotud valdkondadele. Maratonidel ja muudel niisugustel üritustel näeb osalejaid särkides, millel on kiri, et joostakse mõne heategevusliku eesmärgi nimel.
Kui juhtud mõnes suuremas rongijaamas pisut pikemalt ootama, tuleb tõenäoliselt keegi varsti uurima, kas oled kursis ühe või teise vabatahtliku tegevusega või soovid annetada.
Nagu öeldud, võib see eestlastele esialgu võõrastav olla, aga pikemalt Londonis elades harjub ära. Asi ei ole ainult selles, et elatustase on siin kõrgem, vaid ka kultuur ja traditsioonid toetavad seda. Nii et ainult väiksema sissetulekuga eestlaste väiksemat annetamislembust põhjendada ei saa.
EI
Laupäeva hommikupoolik ühel Berliini läänepoolsel peamisel ostutänaval.
Bibel. Plakatil mu ees. Nad võivad sulle isegi piibli müüa, aga enam veel tahavad nad, et sa annetaksid. Kellele, kurat seda teab. Tõstan mitmekordse nein, danke järel pilgu ja mida ma näen – Save the Children. Jälle oma punase telgiga kohal. Ainult mina pean ikkagi taas ütlema nicht heute. Sest muidu oleksid need heute’d iga päev.
Suvaline pärastlõuna rongipeatuse sissepääsu ees. Kutt on külili, tops ees. Selles on pronksjad kopikad. Aga tal ei ole neid tegelikult vaja, sest iga päev käivad sotsiaaltöötajad talle seletamas, kus saab peavarju, dušši, toidust rääkimata.
Või siis pood ilmselt Berliini kalleimal tänaval Kurfürstendammil. Ukse ees maas istub vihmatutel (!) päevadel vene tütarlaps (viisakalt öeldes). Oodates raha, mitte mind ometi. Miks ta kasvõi koristajaks ei lähe? Mina koristan iga päev, kui vaja. Tõsi, oma korterit.
Annetus? See sõna võib tähendada enamat kui siin nimetatud juhtumid, mis on ju kerjamised. Ma päästaksin lapse. Isegi kaks. Kasvõi täna. Kui ma tean, et see annetus ka tegelikult selleks läheb. Mitte mingi tegevdirektori „töisteks kuludeks”.
PS. Ma siiski olen andnud raha nii vene plikale kui ka rongijaama kutile. Mitte neid pronksjaid, vaid hõbedaäärisega münte.