Aga tuleb arvestada, et 1944. aastal hävitati Narva füüsiliselt ja vaimselt, nii hooned kui elanikkond. Kui hooned olekski võimalik suure raha eest taastada, siis elanikkonda sõjaeelsel kujul mitte. Probleemil ongi kaks tahku. Välisvaade sooviks Tallinna-tüüpi ajaloolist ilu, seestvaade on teistsugune. Nendes hru‰t‰ovkades on nüüd ka inimesed oma teistsuguse kultuuriga. Kui soovida ajalugu tagasi, siis tuleb külalistele lisaks arvestada ka praeguste elanikega.

Jagan seisukohta, et Narva tähtsus ületab kaugelt Eesti piirid, aga kui küsida siin linlastelt, millal algas linna ajalugu, saab reeglina vastuseks, et Peeter I-st. Ja kui algaski varem, siis see vanem aeg ei huvita. Kuidagi tuleb minevikku ja olevikku ühendavate kompromissideni jõuda, milleks loodame abi peagi välja kuulutatavalt ideekonkursilt.

Riigikogu liige ja Narva elanik Mihhail Stalnuhhin: 100 protsenti ajaloolist Narvat taastada pole võimalik, kuid mingis osas on sel ideel kahtlemata jumet. Narva arhitektuurilisest ajaloost kõneleb kõige paremini fakt, et ta konkureeris kunagi parima linna nimele Tallinnaga.

Narva praegune linnapea Imre Liiv on välja töötanud projekti, kus Narva sadamast hakataks suunaga kesklinna poole taastama ajaloolist Narvat. Miks just sealt? Küsimus on selles, et sadama piirkonnas on maa suures osas veel munitsdipaal- või riigiomandis, kesklinnas aga paljuski erakätes ja selle tagasisaamine läheks väga kulukaks. Selle projekti eesmärk oleks Narva muuta turistidele atraktiivsemaks linnaks. Kindlasti ei ole Narva linnal selle projekti jaoks raha. Nagu teistegi linnade puhul jääb üle kaks võimalust: riiklike investeeringute raha ja/või rahvusvaheline programm.