Põrgus hoitakse Getterile pöialt
Adolf Hitler oli väga erutunud.
„Mõelda vaid, milline au meie vaprale isamaale!” rääkis ta käsi hõõrudes. „Nii palju tähtsaid külalisi pole meie kandis käinud Berliini olümpiamängudest saadik.”
„Te eksite, mu füürer,” vaidles Bormann vastu. „Ka 1945. aasta kevadel oli Berliinis väga palju kõrgetasemelisi võõraid. Teie suvatsesite sellal lihtsalt oma punkris viibida, aga mina nägin oma lühikesel ja surmaga lõppenud põgenemiskatsel suurel hulgal ameerika, briti ja vene ohvitsere, nende seas ka päris mitut Nõukogude Liidu kangelast. Tõeliselt rahvusvaheline seltskond, peab ütlema!”
„Nojah, ma olin tollal nii armunud, et mul jätkus silmi vaid Eva jaoks,” lõi Hitler käega. „Mõistad ise – meil olid olnud just pulmad ja juba lähenesid ka matused! Kui palju sahmerdamist ja organiseerimist! Pealegi ära unusta, et ma olen hingelt kunstnik ja minu jaoks on oluline, et Saksamaa saab võõrustada just nimelt muusikuid. Oi kui kahju, kallis Speer, et ei täitunud meie plaanid kujundada Saksamaast Kolmas Rooma! Võõramaalastel oleks nüüd, mida vahtida ja kadestada.”
„Tõesti kurb,” ohkas Albert Speer. „Ja mul tuleb lausa pisar silma, kui ma mõtlen veel sellele, et kõik need kenad noored inimesed, kes nii armsasti laulavad, ei saa näha meie suurepäraseid tanke, lennukeid ja kahureid. Milline hingematvalt ilus kollektsioon see oli! Ja kui jõhkralt venelased selle ära lõhkusid!”
„Ah, kallis Speer, ära tuleta üldse meeldegi!” vangutas Hitler pead. „On ju üldteada, et Punaarmee peab end lahingus ülal nagu elevant portselanipoes. Ka minul on valus, et Saksamaa ei suuda oma külalistele pakkuda parimat. Kui hästi sobiks sinna lavale üks ilus SS-diviis oma surnupealuu-embleemidega!”
„Olge ometi vait ja laske laulu kuulata!” karjus Beethoven. „Pange telekas kõvemaks, mitte midagi pole kuulda!”
„Kõvemaks enam panna ei saa,” seletas Goethe. „Teie, mu armas, olete lihtsalt kurt.”
„Mida?”
Ühesõnaga, süveneda oli raske, aga vähemalt Getteri esinemise ajaks saavutasime televiisori ees täieliku vaikuse, kuna Lurich, Aberg, Kotkas ja Palusalu ajasid end püsti ja Lurich karjus valju häälega:
„Fritsud, nüüd kuss! Kes veel möliseb, saab vastu hambaid!”
Ja hauavaikus, mis sellele avaldusele järgnes, oli kõnekas... Isegi Beethoven ei pärinud enam midagi, vaid tõmbas pea õlgade vahele ja pilgutas ehmunult silmi.
Eestlane kui klaver
Minult on tihti päritud, miks ei toimunud Eurovisioni laulu-võistlusi Pätsi ajal. Sest ega tollalgi Eestis lauljatest puudust olnud. Eestlased on alati laulnud ja pimedal orjaajal kasutati neid isegi algeliste muusikariistadena, omalaadsete inimklaveritena. Kontsert nägi välja järgmine: eesti talupoeg toodi talli, tõmmati pingile kõhuli ning tema selg ja tuharad võeti paljaks. Seejärel saabus saksa soost muusik, käes vits, mida häälestamise eesmärgil aeg-ajalt soolavette kasteti. Selle vitsaga asus pianist talupojast klaverit peksma, ning talupoeg tõi nii eest kui ka tagant kuuldavale nõiduslikke helisid. Publik rõkkas vaimustusest ja aplaus ei tahtnud lõppeda.
Hiljem klaverid iseseisvusid ehk teisisõnu: eesti talupoeg õppis laulma, ilma et teda oleks tulnud vitsaga nüpeldada, piisas vaid väikesest võmmust kuklasse. Seda nimetataksegi rahvuslikuks ärkamiseks. Ja peagi oli laulukultuur arenenud juba nii kaugele, et ka võmmu polnud tarvis – dirigent tegi vaid koori ees õhus kujuteldavaid peksmisliigutusi ning rahvas üürgas.
Pätsi ajal lauldi juba kõikjal ja pidevalt. Kui inimene hommikul ärkas, ei avanud ta esiteks mitte silmi, vaid hoopis suu. Nii et siit tuleb ka vastus küsimusele, miks me tollal lauluvõistlusi ei korraldanud – laul käis niigi kogu aeg nagu koduõlu. Ja kuna Narva jõe tagant kostis alalõpmata võikaid hääli, siis oli sellel laulmisel ka rahvusvaheline mõõde: tuli laulda nii kõva häälega, et tiblade koledat vingumist summutada. Peab ütlema, et eesti rahvas tuli selle tööga kenasti toime.
„Jaa!” ütles Karl Ernst von Baer, kui Getter oli lõpetanud. „Ilus. Aga mis siin imestada, kõikidel eestlastel asub ju rinna sees üks väike helin, mis läheb sirgudes aina suuremaks. Mina ometi tean seda, mina olen väga palju eestlasi lahanud ja neid helinaid piirituse sisse prepareerinud. Ei tea, kas need purgid on Tartu vanas anatoomikumis alles?”
„Kahjuks mitte,” vastasin mina. „Kui Punaarmee Tartusse tungis, jõid vene soldatid piirituse ära ja hammustasid helinat peale.”
„Ma ei kuule midagi, pange telekas kõvemini!” karjus Beethoven jälle.
„Enam polegi midagi kuulata, läbi sai!” röökis Goethe talle kõrva sisse. „Laupäeval läheb edasi!”
Kogu põrgu hoiab Getterile pöialt!
