Põrgus tegutsesid kahjurid
Tegelikult ei saa tänapäeval enam isegi hauas rahu.
Kujutage ette, viimased kaks nädalat olen ma lihtsalt sängis lõõtsutanud ja oiates oma vanu haiged konte mudinud. Polnud jaksu tõusta, polnud jaksu isegi kõneleda, ajalehele kirjutamisest rääkimata. Ja mina pole ainus. Terve põrgu oli vahepeal viimase piirini ära vaevatud. Magada ei saanud, rahus olla ei saanud. Alles nüüd hakkame tasapisi toibuma. Issand, millised kannatused! Mille eest?
Mis siis juhtus? Nimelt teatas Jaan Tõnisson ühel heal päeval väga vihaselt, et keegi on joonud öösel ära tema peaparanduseks mõeldud õlled ja pannud nahka sakusmendiks hoitud heeringad. Iseenesest muidugi tühiasi, sest heeringaid on meil põrgus palju, kõik merest välja püütud kalad tulevad siia, sest nad on ristimata. Nii et ega meil toidupuudust ei ole ja õlut saab ka, juba enne kümmet, sest meil president Ilvese määrused ei kehti. Aga lihtsalt ebameeldiv on teada, et keegi on öösel sinu voodi juurde hiilinud ja öökapikesele asetatud eine pintslisse pistnud.
„Kes see mölakas oli?” pahandas Tõnisson. „Kas sina, Rummu Jüri?”
„Ei, mina varastan ainult hobuseid,” vastas Jüri. „Ja ma tahtsingi küsida: mehed, milles asi? Keegi raisk on öösel minu värskelt varastatud tori täku ära söönud, ainult luukere on järel!”
See oli juba päris ootamatu uudis. Keegi on terve hobuse ära söönud! Peab sellel tundmatul kurjategijal alles nälg olema! Kuidagi kõhe hakkas. Täna sööb hobuse, aga homme… Tead ju küll, et sa oled juba surnud ja midagi hullemat ei saa sinuga enam juhtuda, aga ikkagi…
„Paneme ööseks vahid välja,” arvas kindral Laidoner ja Päts oli muidugi kohe suuremeelselt nõus esimeseks tunnimeheks hakkama. Sõbramehe poolest jäin ma talle seltsiks.
Saabus öö, meie Pätsiga istusime ja valvasime. Esiotsa ei juhtunud midagi, aga siis hakkas Marie Underi toast röökimist kostma.
Jooksime kohe sinna. Siuru printsessi buduaar oli segamini paisatud, Under ise aga kiljus voodis: „Seal! Seal! Vaadake, seal kapi taga on üks rott! Suur rott!”
Lähenesime ettevaatlikult kapile, malakad peos. Oli selgesti kuulda, kuidas keegi kapi taga rabistab ja närib. Päts näitas taskulambiga valgust.
Ebameeldiv külaline
See polnud rott. See oli inimene. Tšiili kaevur, kiiver peas. Ta jõllitas meid oma punaste silmadega, piiksatas, kargas õhku, puges osavalt Pätsi jalge vahelt läbi ja kadus.
„Oeh!” kisendas Under. „Seal ta jookseb! Kui suur! Appi!”
„Mis lahti?” küsis ehmunud Adson, kes parajasti koju jõudis. Pärast Tallinna rahvusraamatukogu ees Underi ausamba avamist käib ta igal öösel Mati Karminit kollitamas ja vaevamas, sest Under on solvunud, et tema kujule on tehtud nii punnis silmad. Marie langes oma paažile kaela.
„Oh, kallis Artur! Siin oli hiiglasuur rott! Ta tahtis mind ära süüa!”
„Armas Marie, see polnud rott,” ütlesin mina. „See oli inimene, maa alla lõksu jäänud tšiili kaevur. Küllap ta on näljane ja otsib nüüd põrgust toitu.”
„Ta tuleb jalamaid kinni püüda!” kuulutas Adson. „Printsess on alati tšiili kaevureid kartnud! Tal on nende vastu allergia! Ma panen lõksud üles.”
Seda ta tegigi. Aga abi polnud neist mitte üks põrm. Tšiili kaevurid sõid juustu ära, aga lõksu ei läinud.
Sellest ööst alates nähti tšiili kaevureid kõikjal. Nad sagisid ringi, närisid kõike ettejuhtuvat, tegid köögiriiulitele musta ja krabistasid öösiti nii, et polnud võimalik magada. Julius Kuperjanov isiklikult moodustas jäägripolgu, kelle ülesandeks oli tšiili kaevurid kinni püüda ja kahjutuks teha, aga pärast mitu nädalat kestnud operatsiooni said nad kätte ainult ühe kaevuri ja seegi puges mao väledusega oma pükstest välja ning põgenes palja tagumikuga teadmata suunas.
Kaevurid kapsaraua kallal
Elu põrgus muutus tõeliseks põrguks. Sellist häda polnud ma isegi tibladega kogenud. Jääd korraks tukkuma – ja kui üles ärkad, on tšiili kaevur su saabastelt nööbid ära söönud. Oskar Lutsul viisid tšiili kaevurid isegi kapsaraua ära!
„Mis mõttega ma ennast üldse maha lasin!” kirus kommunist Vares-Barbarus. „Unistasin, et teises ilmas ootab mind rahu ja vaikus, saab kaks kätt rinnale panna ja puhata, aga siin on hullem segadus kui ülemnõukogus!”
Meie ainus lootus oli see, et need seal maa peal lõpuks ometi oma tunneli valmis saaksid ja tšiili kaevurid põrgust minema toimetaksid. Aitasime ise kah altpoolt natuke labidaga kaasa ja kui siis viimaks kaevurid liftiga lahkuma asusid, oli rõõm muidugi suur.
Ainuke paha asi oli see, et koos tšiili kaevuritega lahkus põrgust ka Juhan Liiv. Tal tuli jälle hoog peale ja ta otsustas Poolamaale kuningaks minna. Lipsas märkamatult lifti ja läinud ta oligi. Nii et kui keegi peaks Liivi maa peal kohtama, siis saatke ta jalamaid tagasi põrgusse, kurat on väga vihane, ta ei salli hüppes käimist.
