Portugalil lootus lõpetada EL-i võlakriis
Miks võiks loota, et Portugal jääb viimaseks liikmesriigiks, kes sellist abi vajab?
Esiteks on näha võlakriisis siplevate riikide selge tahe võtta üle Saksamaale iseloomulik hinnatõusu tõrjuv ja suuremast võlakoormast hoiduv poliitika. Kreeka reformib oma majandust jõuliselt, kuid et sellest praeguse suure võlakoorma tõttu enam ei piisa, siis valmistub ka riigi vara, sh maad, 50 miljardi euro ulatuses müüma. Portugali valitsussektori palgakulud vähenesid selle aasta kahel esimesel kuul mullusega võrreldes 5,8% ja maksutulud kasvasid üle 10%.
Hispaania vähendas mullu ametnike palku 5% (tippametnikel ja valitsusel 15%) ning tegi hulga muid kärpeid, millest seni on Kreekast ja Portugalist parema algpositsiooni tõttu ka turu rahustamiseks piisanud. Hispaania põhiprobleemiks on suur, rohkem kui nelja miljoni inimeseni ulatuv töötute armee (tööpuudus ületab EL-i keskmist kaks korda), kuid kuna riigi majandus on pööranud kasvule, peaks see aasta lõpupoole peegelduma ka hõives. Seega olukord ilmselgelt paraneb, nagu ka Iirimaal, mille hädad põhjustas eelkõige pangandussektori krahh, mis seal kindlasti sel kümnendil ja ilmselt üldse niipea ei kordu.
Ühised eesmärgid
Teiseks leppisid Euroopa Liidu liikmesriigid eelmisel kuul kokku ühistes majanduspoliitilistes eesmärkides. Esmakordselt ajaloos võtsid liikmesriigid endale eelarvedistsipliini, rahanduse, konkurentsivõime, tööhõive ja majanduskasvu kohta selged, mõõdetavad kohustused.
Selle suure kooskõlastamise taustal on meedias spekuleeritud Euroopa Liidu lõhenemise teemal. Räägitud on nii lõhe kasvust võlgades Lõuna-Euroopa ja väiksema võlakoormusega Põh-ja-Euroopa vahel kui ka sellest, et euroala eristub üha selgemini ülejäänud Euroopa Liidust.
Mõned kriitikud ilmselt ei adu, kui tugev on liikmesriikide tahe vaidluste järel kokkuleppele jõuda, samuti eiratakse majanduse tuleviku heaks innovatsiooni panustamist. Euroopa koostöö on suhteliselt uus nähtus, mistõttu paljud Ameerika analüütikud ei suutnud omal ajal uskuda euro püsimajäämisse. Samamoodi ei usutud veel paar aastat tagasi, et Balti riigid pääsevad majanduskriisist valuutat devalveerimata. Samamoodi arvasid isegi meile sõbralikud Põhjamaade majandusteadlased paarikümne aasta eest, et Eesti on iseseisvaks majanduseks liiga väike.
Üllataval kombel usub aga palju suurem hulk analüütikuid seda, et läänelik demokraatia saab nüüd ja kohe edukalt toimida kogu maailmas, kui seda, et Lõuna-Euroopa riigid suudavad selle kümnendi teiseks pooleks majandada eelarvepuudu-jäägita. Ometi ei nõua riigieelarve tasakaal enamikult inimestelt mingit elukorralduse muutust (riigi võlad ju kodanike enamikku rikkamaks ei tee), kuid kindla käe ihalusest vabanemiseks kulus ka Eestis mitu aastat. Ma mõistan, et maa müük võlgade katteks on Kreekale suur emotsionaalne probleem, aga ma ei mõista, kuidas saab tasakaalus eelarve kreeklastele kultuuriliselt sobimatu olla.
EL-i eelarve kaudu on vaesemaid piirkondi juba aastaküm-neid toetatud, seega ei ole vastastikuses toetamises midagi täiesti enneolematut: Euroopa koostöövõimet ja selgelt tajutud vastastikust sõltuvust ei tasu alahinnata. Ka summad võlastunud riikide abistamiseks ei ole pretsedenditult suured. Näiteks peaks Eesti viie aasta jooksul alates 2013. aastast maksma euro stabiilsusmehhanismi (ESM) 148 miljonit eurot, et võlaprobleemides riike toetada. Meil on seda summat hea võrrelda liidust laekuvate toetustega. 2011. aasta riigieelarve tulude poolele laekub välisabi korras 1 miljardit eurot, millest üle 95% tuleb EL-i eelarvest.
Soodne valem Eestile
Asi on ka selles, et Eestil õnnestus edukatel kõnelustel ESM-i rahastamise üle kaubelda välja valem, millega riikidel, kelle SKT per capita on alla 75% EL-i keskmisest, arvutatakse osalus 87,5% ulatuses rahvusliku kogutoodangu RKT põhjal (osakaal euroala RKT-s). See valem on Eestile ja teistele vaesematele riikidele kolmandiku võrra soodsam kui Euroopa Keskpanga kapitali ja EFSF-i sissemaksete puhul kasutatav skeem, kus RKT-d arvestatakse vaid pooles ulatuses, teine pool panusest sõltub rahvaarvust.
Seega suuri RKT-põhiseid kõikumisi riikide ESM-i panustamises ei ole, mitmekordsed on vahed ühe elaniku kohta. Näiteks on Eesti panus ESM-i suhtena selle kogumahtu väga väike – vaid 0,186% –, meist kolm korda suurema elanike arvuga Soome panus on kümme korda suurem. Eestist väiksem osalus fondi kogumahus on vaid Maltal (0,073%). Isegi Küpros panustab meist tiba rohkem, rääkimata Luksemburgist. Saksamaa rahastab ESM-ist üle 27%, Prantsusmaa üle 20%, Itaalia ligi 18%. Kreeka ja Iirimaa panus on vastavalt 2,8% ja 1,6%.
On arusaadav, miks mitmes liikmesriigis (näiteks Saksamaal ja Soomes) on suur hulk kodanikke just praegu võlakriisis riikide abistamise vastu. ESM-i laenuportfelli suurus on kuni 500 miljardit eurot (üleminekuperioodil, mil abi antakse Euroopa Stabiilsusfondi (EFSF) kaudu, seda piiri ei ületata). Praegu on tegu laenuga, millelt seda andvad riigid teenivad kõrget intressi, kuid täit kindlust kogu laenatu tagasisaamises pole. Eelkõige soovivad toetust andvate riikide kodanikud, et euro-alast ei kujuneks täiendav alaline liikmesriikide vahel raha üm-berjagamise skeem ning et võlgades riigid ei tuleks uute ja uute toetussoovidega. „Solidaarsus peab olema seotud vastutusega,” kommenteeris seda teemat hiljuti Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek.
Euroopa Liidu liikmesriikide juhtide poolt märtsi lõpus kokku lepitu peaks siiski andma kindluse, et sellised võlaprobleemid ei kordu. Euro Plusi kokkuleppega ühinenud riigid (kogu euroala pluss Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Taani, Poola) lubavad kehtestada juba majandus- ja kasvupaktis sätestatud EL-i reeglid eelarvepuudujäägi ja riigivõla kohta ka oma riigi seadustikus. See peaks välistama nende nõuete eiramise tulevikus.
Peale selle taotleb komisjon EFSF-i ja hiljem ESM-i kaudu antavate laenude intressimäära alandamist, mis kindlasti hõlbustab võla täielikku tasumist (pärast hiljutist protsendipunktilist kärbet on Kreeka intress 5%, kuid Iirimaal endiselt umbes 6%).
