Praegune eelnõu ei paranda patsientide kaitset kuidagi
Seaduseelnõust leiame pügalad, mis räägivad patsiendi teavitamisest. Kaks asja tekitavad tõsist kahtlust: õigus saada teavet kirjalikult taasesitatavas vormis ja kohustus anda teavet patsiendile arusaadavas vormis. Seaduse jõuga nõuda, et arst peab oma jutu veel ka paberile panema, on küll liiast. See lihtsalt ei ole praeguse töökoormuse ja arstide vähesuse puhul reaalne ning ühtlasi on patsiendil alati võimalik väita, et ta ei saanud arsti selgitustest aru. Arusaamine on vägagi individuaalne ega saa kuidagi kohustuslik olla.
Meditsiinipersonali õigused
Omaette pühaduseks meie arstiabi korralduses on kujundatud nn informeeritud nõusolek,. Tegelikult on see formaalsus, millest pole abi ei arstil ega patsiendil. Esiteks ei kajasta see nõusolek kunagi kõiki riske, mis haigele osaks saavad. Teiseks on patsiendil alati õigus oma nõusolekust loobuda või kinnitada, et ta ei saanud kõigest aru. Nii mõneski Eesti haiglas on informeeritud nõusoleku vormid nagu kindlustuspoliisi lisad: suur hulk ülimalt peenes kirjas kirjeldatud ohte ja võimalikke tüsistusi. Kui haige neid üldse lugeda suvatseb ja näeb, siis saab ta kindlasti juurde veel suure hulga asjatut närvipinget.
Eelnõu autorid on seadusest välja unustanud meditsiinipersonali õigused. Kindlasti peaks eelnõus olema mõned pügalad selle kohta, millal arst võib keelduda ravitoiminguist: näiteks juhul, kui puuduvad reaalsed võimalused toimingu edukaks lõpuleviimiseks; kui arsti erialane ettevalmistus ei võimalda ette võtta ravitoiminguid, mis konkreetsel juhul oleksid vajalikud; kui patsiendil ei ole ravikindlustust või pole ta suuteline tasuma ravitoimingute eest ega ole samal ajal seisundis, mis eeldaks erakorralist arstiabi. Loomulikult ka siis, kui patsient ignoreerib arsti ettekirjutusi ja kasutab omal algatusel ravivõtteid, millel puudub arstiteaduslik põhjendus.
Elu on näidanud, et seaduses peaks olema säte ka selle kohta, millistes tingimustes lõpeb vajadus hoida arstisaladust. See peaks lõppema eriolukorras, kus patsienti puudutav info on tema enda või omaste, pahatihti ka ajakirjaniku aktiivsel kaasabil, juba saanud avalikkusele teatavaks ning arstil kerkib vajadus omi seisukohti kaitsta.
Kindlasti peaks seadus käsitlema ka arsti vastutust, pidades silmas, et arst vastutab vaid nende ravitoimingute eest, milles ta on vahetult osalenud või mis on tehtud tema otsuse järgi. Arst ei saa kuidagi vastutada soovimatute ravitulemuste eest, mis on tingitud arstiteaduse puudulikust arengust, ravimite või ravivahendite põhjustatud ettenägematust mõjust ning patsiendi enda tegevusest või tegevusetusest.
Eelnõu koostajate kavatsus on suunata kõik rahulolematused tervishoiuteenuste kvaliteedi komisjonile. Kuid tuleb arvestada, et see komisjon saab anda vaid hinnangu, kas arsti tegevus on olnud kõnealuses olukorras põhjendatud. Komisjonile ei saa panna patsiendi rahaliste nõuete arvutamise funktsiooni, mis on kohtu ülesanne.
Juttu oli vaid osast eelnõu puudustest. Seaduseelnõu avalikule arutelule pandud kujul on tegelikult praak ega lisa senistele seadusaktidele midagi (enamik värskes eelnõus esitatut on juba olemas nii põhiseaduses kui ka võlaõigusseaduses). Sellele ei tasu riigikogulaste aega raisata.
