Miks ihaldab Prantsusmaa sellist tähtsust? Prantsusmaa rahvusvaheline staatus on prantslaste identiteedi peamine koostisosa. See, kuidas tajuvad meid teised, mõjutab seda, kuidas me tajume end ise. Miski ei häiri meid rohkem kui üks-kõiksus.  

Liibüaga seoses saavad prantslased endale öelda, et me püüame kinni Saksamaa, kelle pelglikkus on lausa jahmatav, ja näitame teed USA-le ning et Prantsuse (ja Briti) lipud on paigutatud „vabastatud” Liibüa tänavaile kõrvuti riigi enda uue lipuga. Ja sama äkitselt – nagu näitavad esialgsed küsitlused – tunnevad prantslased taas uhkust, et nad on prantslased.

Prantsusmaa näiliselt loomupärast kalduvust kriisi sekkuda tugevdavad kõnealusel juhul kolm põhitegurit: Sarkozy, Gaddafi ja araabia revolutsiooni laiem kontekst. Põhiline selles on Sarkozy tegur. Prantsuse president armastab kriise koos nendega kaasneva adrenaliinitaseme tõusuga. Tema jaoks võim selles seisnebki: ebasoodsates oludes raskete otsuste tegemises.

Muidugi ei puudu Sarkozy mõtlemises ka kodused kaalutlused. 2007. aastal, kui ta mängis keskset osa Gaddafi poolt vangistatud Bulgaaria meditsiini-õdede vabastamises, tasuti Lii-büa liidrile vaata et legitiimsuse kinkimisega: ametliku visiidiga Pariisi. Enam polnud ta paaria, vaid ekstsentriline partner.

Praegu seevastu paistab, et sekkumine võib Sarkozy uuesti legitimeerida Prantsuse kodanike silmis, kelle hääli ta vajab järgmise aasta presidendivalimistel. Energilise ja julge hasartmängijana läheb Sarkozy välja suurele, kuid igati õiguspärasele riskile, et võita endale tagasi moraalselt (ja poliitiliselt) tugev seisund.

Peale Sarkozy on ka Gaddafi, ideaalne kaabakas. Hirmuvalitseja karikatuurina kehastab ta jälki vaenlasetüüpi, kelle lüüa-saamist soovivad kõik demokraadid. Tema käitumine on olnud jälestusväärne juba aastakümneid – ja seda mitte ainult oma rahva suhtes. Tema tellitud terrorirünnakud ei hõlma üksnes Pan Ami tragöödiat Šotimaal Lockerbys, vaid ka Prantsusmaa UTA lennukit, mis Aafrika kohal plahvatas. Ja Gaddafi pole üksnes tõeliselt halb, vaid Liibüa on ka üsna väike ja tema relvajõud suhteliselt nõrgad (seda tuleb veel maa peal tõestada).

Lisaks isiksustele on kogu juhtumil ka piirkondlik kontekst. On oluline takistada Gaddafit püstitamast hirmuseina, mis Tuneesias ja Egiptuses kokku varises, kui me just ei soovi, et „araabia kevadele” ei järgneks uus rahulolematuse talv. See, mida praegu tehakse Liibüa taevas – rahvusvahelise õiguse poolt sanktsioneeritult ja erinevalt 2003. aasta Iraagist Araabia Liiga ähmase poliitilise toega –, on põhjapaneva tähtsusega, et araabia revolutsionäärid võtaksid lääne suhtes positiivse hoiaku.

Erinevalt ristisõdade või 19. sajandi ja 20. sajandi alguse imperialistlike vallutuste ajast ei ürita lääs suruda araablastele peale oma usku ega väärtusi. Selle asemel kaitseb lääs ühiseid väärtusi, nagu vabadus, austus inimelu vastu ja õigusriik. Meil on kohustus kaitsta araablaste elu ja väärtusi, mida araablased ise endale soovinud on.

Ükskõiksuse kõrge hind

Kohustus sekkuda – ja ükskõiksuse hind – on Prantsusmaa jaoks ilmselt suurem kui ühegi teise lääneriigi jaoks. Prantsusmaal on palju Põhja-Aafrika päritolu immigrante, kelle jaoks „araabia kevad” on eluliselt tähtis ning vaimustuse ja uhkuse allikas. Ja nüüd, mil Prantsusmaa juhib rahvusvahelisi pingutusi Liibüa rahva kaitseks tema juhi vastu, võivad nad tunda ühtaegu uhkust selle üle, et nad on prantslased ja et neil on araabia juured. Need positiivsed identiteedid kujutavad endast parimat kaitset fundamentalistliku islami sireenilaulu vastu.  

Prantsusmaa koos Suurbritannia ja USA kaudsema toetusega riskib paljuga, sest sõda on lihtsam alustada kui lõpetada. Kuid risk on seda väärt. Mittesekkumise hind, kui lasta Gaddafil oma rahvas maha suruda ja anda maailma hirmuvalitsejatele märku, et riigisisest terrorit aktsepteeritakse, on palju ohtlikum. Sarkozy on valinud ainuõige edasiliikumistee. 

©: Project Syndicate, 2011