Vastupidi, need ettepanekud võiksid muutuda üheks esimeseks probleemiks, millega uus president Arnold Rüütel peab hakkama tegelema.

Ettepanek presidendi otsevalimiseks rahva poolt aastast 2006 kätkeb endas ühelt poolt rahvusliku ühiskonna vaieldamatut usaldamist, teisalt aga sunnib mõtlema, kas me oleme selleks valmis. Enne tuleb vastata paljudele küsimustele, osates samal ajal vaadata ennast korraga kuuest peeglist. Kuuest?

KUUS PEEGLIT. Jah, kõigepealt kehtivat põhiseadust, mille muutmine tähendaks ka riigikorralduse muutumist, sest presidendi otsevalimine muudaks võimude senist suhet. Siis meie praegune riigikogemus, kus vaevused on selgemad kui diagnoos. Siis presidendi valijad ehk kodanikkonna struktuur viie aasta pärast. Senini me oleme rõhutanud seda, kuidas meid on edaspidi järjest vähem ja see vähenev rahvas on aina vanem. Me ei ole veel aga tõsiselt rääkinud nendest noortest, kes juba tahaksid nii võimu näidata, kui ka võimule tulla. Nende noorte murdeiga jäi Gorbat‰ovi aega, täis on nad kasvanud iseseisvas Eestis. Ning osa neist on aastal 2006, veel enam aga aastal 2011 integratsioonist sündinud eneseteadvusega.

Edasi võimalikud kandidaadid ehk poliitilised isiksused, kelle pädevus oleks arusaadav ja põhjendatav. Ma ei arva, et sellele oleks praegu veel vara mõelda, riigikogemus tulebki aastatega. Siis tulevase presidendi reaalne võim ja muidugi ka tema valimise praktiline kord. Justiitsminister Märt Rask on juba öelnud, et otsevalitud president ei peaks olema seotud poliitiliste ülesannetega. Kui me tahame tugevaid erakondi ja tugevat erakonna-vaba presidenti, siis kelle arvelt ja kelle abiga saab selline president olla pööratud näoga eeskätt riigi sisse – nagu me ka tahame? Tugev monarh ei pea olema tingimata suure võimutäiusega, monarhia tugevus võib seisneda ka moraalses üleolekus ja vankumatuses. Kas meile aga piisab presidendist, kes on küll primus inter pares, ent keda ei sõimata ja kes ise ei kasuta ründavaid sõnu?

Ja lõpuks rahvusvaheline olukord aastail 2006-2011, kus minusugune ennustab pikaajalist depressiooni tsivilisatsioonide sõjast, Euroopa Liidu regionaliseerumist, Venemaa tugevnemist ja katseid vähendada rahvuslike huvide sõltuvust rahvusvahelistest arusaamatustest. Eesti Vabariigi president võiks sel ajal olla arvamusliider, keda ei saa pidada ei veidrikuks ega kohalikuks tobukeseks, üksildaseks targaks või kõrvaltvaatajaks. Tal peaks olema ette näidata koostöövõime naabrusse kuuluvate riikidega.

Hetkel räägivad paljud, et Kolmanda maailmasõja sisuks on võitlus rahvusvahelise terrorismiga. Millega me sellele vastame? Kas sellega, et oleme vastu veel halastamatumad või vastupidi – et me oleme asümmeetrilised ega tee seda, mida terrorist nõuab, kuid olema samas veelgi fundamentaalsemad, sest meiega ei anna kaubelda? Üks, millega me saame vastata, on paindlik suhtlemisvõime. Mitte pealiskaudsus, mitte suurejooneline tühisus, vaid mõtlemapanev kujundilisus. See mille kohta eesti luule armastaja ütleks – alverlikkus. Betti Alveris saavad kokku jumalik huligaan, küsija, vastaja ja edasiküsija.

Minu arust ei ole need asjad praeguseks veel läbi mõeldud, nagu ei ole ka arusaadavalt küsitud, missugust presidenti vajab riik, kus omanikuseisus peab tugevnema. President Lennart Mere vastus on selge: võim peab olema eristatav ja eristatavad võimud peavad olema tasakaalustatud.

See on õige, aga põhiseaduse kohtu moodustamine eeldab kõigile mõistetavat vastust kolmele küsimusele: 1) mis saab praeguse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumist, 2) kelle ees annab põhiseaduse kohus ise aru, 3) kelle osaks jääb kehtiva põhiseaduse tõlgendamine, sest tänini saab praeguse põhiseaduse mõtte selgitamiseks pöörduda seaduse andja, s.o Põhiseaduse Assamblee poole kuni tema viimase elusoleva liikme surmani. Kui põhiseaduslikkuse üle hakkab otsustama eriline kohus, siis saab Põhiseaduse Assambleest ajalugu. Ma arvan, et me ei ole selleks valmis, sest assamblee sündis rahvusvahelisest kokkuleppest – või kasutades Lennart Mere enda sõnu, koosmeelest – kuna põhiseaduse kohus sünniks professionaalsetest juristidest. Me vajame võimude tasakaalustatust, kuid see ei tohi pöörduda võimude saamatuseks.

OTSUSTAMIST EI SAA EDASI LÜKATA. Kõige halvem oleks see, kui me lükkaksime presidendi otsevalimise idee umbmääraselt edasi või päevakorrast üldse välja, jättes ikkagi selgitamata, missugune on võimude suhe. Sel juhul on tulemuseks üleüldine sõimlemine või kahtlustamine – kõik see, mida iseseisvus ei vaja. Põhiseaduse kohtu rakendamine muudab paratamatult praeguse Riigikohtu proportsioone. Ent kes või mis on see, kellele pannakse vastutus selle eest, et võimud omavahel üleüldse kõneleksid? Ma ei mõtle töölõunaid või lehes antud intervjuusid, ma mõtlen koosmeele sätestamist tegusamalt kui päevakohaste kõnede tekstid. Tammsaare “Tões ja õiguses” käis asi praktiliselt: kohtukulli ette ja sealt ära võis sõita samas vankris ja ka kõrtsis saadi koos juua, kuid õigust mõistis siiski kohus eraldi ning ka romaani üle otsustas lugeja eraldi. Ent Eesti iseseisvus ei ole romaan!

Üks lahendusi seisneb võimaluses alustada presidendi otsevalimisi siiski alles aastal 2011 ja harjutada rahvas sinnamaani selleks välja. Ma ei tea, kui palju targemad me selleks ajaks oleme, kuid ma usun, et selleks ajaks on integratsioon oma tööd edasi teinud.

Teistsuguseks lahenduseks on vähendada kätega laiutamist, st tugevdada parlamentarismi nii, et valitsuse remontimine oleks nii peaministrile kui presidendile jõukohasem. Selleks ei pea põhiseadust muutma, piisab mõistmaks, et kui vahetatakse katkine väntvõll välja, siis ei tähenda see väntvõlli või tema tootjafirma karistamist, vaid taastatakse mootori töövõime. Riigi mootoriks on võimude koostöö ja selle eelduseks on et rahval ja võimuaparaadil on leivad ühes kapis.

Saan aru, kui me ei taha kehtiva põhiseaduse muutmist, aga inimeste ja riigi vahelise võõrandumise vähendamist me peame tahtma, vastasel korral me hakkame kangutama oma iseseisvuse alusmüüri. Presidendi valimine rahva poolt otse tähendab seda, et rahvas vastutab presidendi eest. Miks me vähendame rahva vastutusvõimet, pakkumata selle asemele midagi selgemat?

Peeter Olesk on riigikogu ja Isamaaliidu liige.