Esimene – Ilves võib ütelda, et ajad ja olud on muutunud, et kunagi Savisaare kohta öeldu ei ole tänapäeval enam tähtis ning Keskerakonna liider nimetatakse peaministrikandidaadiks. Arvatavasti mõni aeg presidendi kallal teritatakse keelt, kuid ärgem unustagem, et Ilvesel on käes teine ametiaeg ja tavaliselt sellistel puhkudel riigipead üle maailma käituvad pisut julgemalt.

Teine valik – president nimetab peaministrikandidaadiks kellegi Keskerakonna tipp-poliitiku, kuid see ei ole Savisaar. Oluline meelde jätta – president oma intervjuus rääkis võitnud erakonnast, mitte selle liidrist. Pange tähele - president on oma nimetamistes vaba, ei ole sellist seadust, mis kirjutaks riigipeale ette, keda ta peaks peaministrikandidaadiks nimetama, ei esimesel ega ka mitte teisel korral.

Paarkümmend aastat tagasi, kui valmistati ette presidendi töökorra seadust, siis esialgsesse teksti kirjutati sisse, et president peab nimetama peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna liidri, kuid õige kiiresti sellest loobuti. Pole meil õieti välja kujunenud ka tava, keda nimetada. Enamikel kordadel on selleks küll olnud võitnud erakonna liider, kuid 1999. ja 2003. aastal juhtus teisiti.

Selle teise võimaluse tulemus tekitab arvatavasti Keskerakonnas tõsiseid pingeid – nüüd seisavad nemad valiku ees, kas võtta aluseks presidendi praegu siiski hüpoteetiline pakkumine ja jätta Tallinna linnapea oma kohale ning kasutada tekkinud võimalust valitsuse moodustamiseks. See aga ei tähenda, et meie oletuslik kandidaat võiks ka Riigikogus vajaliku toetuse saada.

Edasi - ei saa välistada võimalust, et hüpoteetiline Keskerakonna poliitik võib taolise pakkumise ka kohe tagasi lükata. Mõlema võimaluse lahendus – läbikukkumine Riigikogus ja kandidaadi enda loobumine annab presidendile võimaluse nimetada uus kandidaat ja see tuleb nüüd juba päris kindlasti teisest erakonnast. Võib päris huvitavaks minna.