Viimasel paaril nädalal on mul olnud võimalus sõita ringi mööda Eestimaad, suhelda sadade inimestega ning küsida neilt, mida nemad järgmiselt presidendilt ootavad. Lõplik valik jääb küll ka tänavu poliitikute teha, kuid minu hinnangul oleks väär selle otsuse langetamisel rahvast mööda minna. Kohtumisõhtute raames on minult palju küsitud, millest peab president oma töös lähtuma, ehk milline peab üks Eesti president ikkagi olema. Kiire vastus sellele küsimusele on tegelikult üsna lihtne - president peab lähtuma põhiseaduses kirjutatust, mille kohaselt peab Eesti Vabariigi riigipea olema ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustava funktsiooni kandja.

President peab olema ühiskonna liitja

Eesti president peab kõnetama nii igapäevase sissetuleku pärast muretsevaid inimesi kui ka jõukamaid. Samuti peab ta olema integratsiooni eestvedaja. Kuidas näevad siin elavad vene rahvusest inimesed meie presidenti? Kas nad tunnevad, et ta on ka nende riigipea? Kardan, et mitte. Ja seda olukorras, kus need inimesed on siin elanud juba aastakümneid. Eesti Vabariigi presidendi esimeseks ülesandeks peab saama meie eesti ja vene kogukondade senisest suurem ühendamine.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigil on olnud kolm väga erineva ilme ja mõjukusega riigipead. Näiteks rääkides viimasest presidendist, Toomas Hendrik Ilvesest, tuleb teda vaadata ennekõike kui riigipead, kes oli tugev välispoliitiliselt, kuid kes ei suutnud end sisepoliitiliselt maksma panna. Ilvese valguses on väidetud, et välispoliitiline kompetents peabki olema presidendi A ja O. Ma ei jaga sellist seisukohta. Riigipea peab olema välispoliitiliselt kogenud, kuid sellest tähtsam peab olema sisepoliitilise autoriteedi olemasolu. President on midagi enamat, kui vaid ülem-välisminister.

Kahetsusväärsel kombel on tänapäeva Eestis võimalik riigipea paika määrata erakondade tagatubade kokkuleppe tulemusena. See, mis toimus viimastel presidendivalimistel, kus isegi ei küsitud rahvalt, keda nemad sooviksid järgmise riigipeana näha, ei ole aktsepteeritav. Rahvas on teadupärast meie riigi kõrgeim võim, andkem siis neile võimalus seda võimu rakendada.

Keskerakond on aastaid seisnud selle eest, et Eesti inimesed saaksid võimaluse presidenti otse valida. Paraku pole teised erakonnad tänaseni selle mõttega kaasa tulnud. Taas Eesti tänase riigipea juurde tagasi tulles, võib väita, et tegemist on inimesega, kes jäi lõpuni rahvale võõraks ja kaugeks. Eesti ei vaja järjekordset riigipead, kellega rahvas samastuda ei suuda. Leian, et tulevane riigipea peaks ühe esimese sammuna algatama põhiseaduse muutmise, et anda Eesti rahvale presidendi otsevalimiste õigus. Seesuguselt valitud president saaks otsuseid tehes lähtuda valijate arvamusest ja omab suuremat mandaati.

Koostegemises peitub meie tugevus

Eesti elu arenemise nimel tuleb loobuda valitsevast mantrast „meie teame kõige paremini" - vaid koos tegutsedes saame Eesti stagnatsioonist välja ja taas õigele rajale. Taolist paigalseisu näeme täna kahjuks pea kõigis eluvaldkondades, alates majandusest ja lõpetades poliitilise kultuuriga. Tegelikult tuleks seda nimetada ilmselt kultuurituseks. Oma süü lasub siinkohal ka opositsioonil ning olen veendunud, et Eesti on liialt väike, et meil üldse saaks eksisteerida olukordi, kus poliitikud ei suuda omavahel sisulist arutelu pidada ning kokkuleppeni jõuda.

Ka Vabariigi president ei saa tähtsaid otsuseid langetada vaid kitsa seltskonna arvamusest lähtudes. Presidendi institutsiooni juures peavad olema erinevate valdkondade ekspertkogud, mis tagavad Eestile parima võimaliku pikaajalise arengu. Tegemist oleks kogudega, kuhu kuuluksid oma valdkondade tõelised tipud ja neid nõuandjaid võiks olla kõigi tähtsamate sõlmküsimuste kohta. Näiteks põllumajanduskogu, ettevõtluskogu jne.

Me kõik mäletame Toomas Hendrik Ilvese algatatud jääkeldri aktsiooni. Kuid kas sealt tuli ka kokkuvõttes midagi? Harta kaheteistkümnest on möödunud mitu aastat, kuid mida me sellest õppisime? Algatused lihtsalt lämmatati ära. On aeg jääkelder üles sulatada.

Presidenti välispoliitiline eesmärk - leida keeruliste aegade kiuste rahu

Olgugi et Eesti president ei pea täitma välisministri rolli, peab meie riigijuhil muidugi olema ka väga selge välispoliitiline vaade. Siinkohal tuleb rääkida presidendi tasakaalustavast rollist. Me ei vaja riigipead, kes tegeleks sõjahüsteeria õhutamisega, vaid vajame kaine vaatega riigijuhti, kellel oleks rahustav mõju. Võtame näiteks tänased Eesti ja Venemaa suhted.

Kui väikeriigi president väidab meedias, et suur idanaaber võib meid mõne tunniga vallutada, siis millise sõnumi saadab see Eestis opereerivatele välisettevõtetele? Kas teie oleksite valmis oma tootmist siia tooma, kui isegi siinne riigipea ei usu oma kodumaa kaitsevõimesse ja sisuliselt külvab sõjapaanikat? Me ei vaja riigipead, kelle esimeseks sammuks saab olema idanaabriga tüli norimine. Heanaaberlikud suhted on kordades paremad, kui pidev üksteise kiusamine.

Naine presidendiks?

Veidi aega tagasi aktiivselt alanud presidendikampaania raames on väga paljud ajakirjanikud pööranud tähelepanu kolmele omadusele, mis mind senistest Eesti Vabariigi presidentidest eristab. Need kolm asjaolu on minu suur pere, vanus ja loomulikult sugu.

Jah, ma olen viie lapse ema ja olen selle üle ääretult uhke. Olen oma perekonna kõrvalt saanud väga edukalt hakkama nii rahvasaadiku kui ka ministri ametiga ning olen veendunud, et tegemist ei ole mitte takistuse, vaid lisamotivatsiooniga. Ma soovin, et minu lapsed saaksid elada paremas Eesti Vabariigis.

Vanuse aspekt on alati kahe otsaga küsimus. Nooremad kandidaadid on küll vaieldamatult energilisemad, kuid nende iga hõõrutakse neile nina alla väitega, et see tähendab ka kogenematust. Kahekordse ministrina julgen sellele vastu vaielda. USA ametist lahkuv president Barack Obama oli ametisse astudes näiteks 47-aastane. Vanus ongi pelgalt number, millest suuremaid järeldusi teha ei saa.

Viimaks - presidendi sugu. Ma toetan erakonnakaaslase Jüri Ratase mõtet, kes sõnas, et me vajame ühiskonna tasakaalustamiseks rohkem naisi juhtivatele kohtadele. Taasiseseisvunud Eestis on seni olnud ametis kolm presidenti ning üheksa peaministrit, kes kõik on eranditult mehed. Samal ajal on meie lähinaabritel Soomes, Lätis ja ka Leedus olnud ametis nii naispresident kui ka naispeaministrid. Lõunanaabrid lätlased valisid oma esimese naispresidendi ametisse juba 1999. aastal. Soomet juhtis aastaid president Tarja Halonen. Eesti ei ole naabritest kuidagi kehvem, kuid mikskipärast tekitab kandidaadi sugu meil endiselt suurt diskusiooni.

Ma annan endale aru, et nendest kolmest aspektist saab tulevase presidendi valimisel tõenäoliselt määravamaks hoopis kandidaadi sobiv erakondlik taust või tugi. Loodan aga, et lisaks parteide häältele püüab tulevane riigipea saada ka rahva toetust, et pärast valimisi ei peaks president pilku maha lööma, vaid võiks julgel pilgul rahva poole vaadata.