President avaliku arvamuse peeglis

Presidendi puhul peab rahvas tähtsamateks omadusteks tarkust ja ausust, selgus mais tehtud küsitlusest. Järgnesid diplomaadivõimed ja sinna juurde vältimatult kuuluv keelteoskus.

Avalik arvamus pidas presidendi puhul oluliseks ka inimeste igapäevaprobleemide mõistmist ja kõneoskust. Kolmanda oluliste omaduste rühma moodustasid poliitilised kogemused ja esinduslik välimus.

Suurema osa vastanute jaoks on Lennart Meri ainus kogemus Eesti presidendist, seetõttu on presidendi institutsioon Eesti elanike jaoks omandanud Lennart Meri näo. Kõiki neid omadusi, mida küsitletud ootasid järgmiselt presidendilt, omistas avalik arvamus aasta varem läbi viidud uuringus ka Lennart Merile endale.

Vastustes küsimusele, mis tuleb teile kõigepealt meelde, kui jutt on Eesti presidendist, toonitati kõige enam Meri tarkust, erudeeritust ja keelteoskust, esinemisoskust, esinduslikkust ja väärikust. Paljudele meenus Meri varasem tegevus kirjaniku ja filmimehena. Sageli seostus vastus presidenditeemaliste naljadega – meenutati “Lennu-taadut”, laule “Eestile on kombeks...” või “Ütle meri, mu meri…”, Viiralti kaameli motiividel tuginevaid karikatuure. Seega pole ka huumorisoone olemasolu presidendi puhul vähetähtis.

Üldbilansis jäid Meri iseloomustamisel kindlalt peale positiivsed ja heatahtlikud väljendid, mis moodustasid üle 60% vastustest. Negatiivseid ja õelaid väljaütlemisi oli 13%. Ligikaudu sama suur on olnud ka presidenti usaldavate ja mitteusaldavate osakaal.

Alates 1994. aastast on presidendi-institutsioon olnud rahva silmis usaldusväärseim. See tõusis pöördvõrdelisena Laari esimese valitsuse reitngu kukkumisele. Viimastes avaliku arvamuse küsitlustes on presidenti usaldanud kolm neljandikku elanikest, üle 80% vastanutest tunnistab Meri tegevuse presidendina edukaks.

Meri populaarsust võib pidada mõneti üllatavaks – teda ei saa kuidagi pidada eriti rahvalähedaseks presidendiks. Ometi on Meri suutnud inimesi veenda, et Kadriorus istub president, kes tunnetab Eesti valupunkte, mõistab tavaliste inimeste muresid ning püüab neid poliitikute ja ärieliidiga suheldes esindada.

Hämmastav on, et Meri populaarsust pole kõigutanud tema kohta esitatud tõsised süüdistused: seotus KGB-ga, hämarad majaehitustehingud vms. Küllap nähakse neis etteheidetes kritiseerijate isiklikku ebasümpaatiat presidendi suhtes.

Loomulikult on sellistel loomingulistel natuuridel nagu Lennart Meri raske iseloom, oma kapriisid ja subjektiivsed hoiakud. Küllap tekitab see nii isiklikke kui ka poliitilisi vihamehi. Et süüdistused presidendi aadressil pole mõjule pääsenud, tuleneb vahest sellestki, et liidrite juures hinnatakse just nende iseärasusi, jõulist ja isepäist tegutsemist. On ju teinegi Eesti poliitika suurkuju – Edgar Savisaar – tuntud oma talumatu iseloomu poolest. Rahvajuhi karismaga, mis paneb inimesi liidrile järgnema, kaasneb paratamatult kangekaelsus oma veendumuste kaitsmisel, oma tõe ülimaks pidamine.

Küllap jääb paljudele mõistatuseks, milliseks kujuneb presidendi institutsioon Arnold Rüütli ajal. Iseloomustavad ju poliitikud teda nii nagu Ivan Orav president Pätsi: Päts olevat olnud nii hea ja südamlik inimene, et tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Igaühe jaoks jätkus tal häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ta jagas kogu oma vara ja asjad vaestele, ise aga käis rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit ja kohendas sealt...

Loodetavasti ei kujune tegelikkus nii idülliliseks. Iga võimuvahetus tekitab esialgu petlikke ootusi ja kartusi. Kui Savisaar 1992. aasta jaanuaris valitsusjuhi kohalt tagasi pidi astuma, kogunesid Toompeale demonstrandid loosungitega “Edgar peab jätkama!” Küllap on tänagi neid, kas sooviksid hüüda sarnast loosungit Lennarti toetuseks. Enam ei mäletata, et kui Meri 1992. aastal Rüütli Kadriorust lahkuma sundis, oli ahastajaid veelgi rohkem. Tookord valitud president jäi ametisse üheksaks aastaks ja saavutas rahva üldise poolehoiu. Miks peaks see Rüütli tagasitulekul teisiti minema?