President ja erakorralised valimised
Eesti põhiseadus teeb valitsuse kukutamise ja erakorraliste valimiste esilekutsumise eriti raskeks. Ainult üks põhiseaduslik institutsioon saab sundida peaministrit ning valitsust tagasi astuma, ja see üks on riigikogu. Täpselt sama lugu on ennetähtaegsete valimistega. Mitte üksi jõud meie riigis ei saa neid tekitada, kui riigikogus leidub vähemasti 51 liiget, kes neid ei soovi või pole eelnevalt selle võimalusega nõustunud.
Neli on neid juhtumeid, kus presidendil tuleb välja kuulutada erakorralised valimised. (1) Kui riigikogu ei ole andnud kolmele peaministrikandidaadile järjest volitusi valitsuse moodustamiseks. (2) Kui riigikogu on avaldanud valitsusele või peaministrile umbusaldust ja valitsus teeb seejärel presidendile ettepaneku erakorralisteks valimisteks. (3) Kui riigikogu paneb mõne seaduseelnõu rahvahääletusele ja see ei saa poolthäälte enamust. (4) Kui riigikogu ei ole 1. märtsiks vastu võtnud jooksva aasta riigieelarvet.
Eelmisel nädalal spekuleerisid paljud tolle neljanda võimaluse üle. Nii mõnigi väitis, et kui president ei allkirjasta riigikogu poolt vastu võetud 2002. aasta eelarvet ja saadab selle Toompeale tagasi, siis avatakse roheline tee erakorralisteks valimisteks.
Lugegem tähelepanelikult põhiseaduse 119. paragrahvi. Seal seisab: “Kui riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised.” Ei midagi rohkem ega vähem. Poole sõnaga ei ole seal jutt eelarveseaduse jõustumisest, presidendi võimalikust eri arvamusest või riigikohtu otsusest, kui president ja riigikogu ei leia kompromissi. Seatud on ainult üks tingimus: kui riigikogu ei ole eelarvet vastu võtnud. Kogu lugu.
119 on selgesti üks neid paragrahve, mille sätestamisel ei osanud Põhiseaduse Assamblee liikmed näha ohtu, et eelarvega võiks tekkida komplikatsioone väljaspool riigikogu menetlemist. Valitsus koostab eelarve ja riigikogu kas kiidab või ei kiida selle heaks. Kui seadusandjad ei tule tööga kindlaksmääratud ajaks toime, mingu laiali. Et veel keegi, näiteks mõni erakond, kes loodab presidenti mõjutada, võiks riigikogu enamuse poolt vastuvõetud eelarve välja kuulutamata jätmisega mängida oma mänge ja koguni erakorralisi valimisi provotseerida, selle peale meie põhiseaduse issid ja emmed lihtsalt ei tulnud.
Paraku peame möönma, et paragrahv 119, nagu mitmed teisedki meie põhiseaduses, ei ole päris õnnestunult sõnastatud. Kes tahab juuksekarva pooleks ajada, saab väita, et riigikokku tagasisaadetud eelarve ei ole “vastuvõetud” eelarve ja niisiis on valimised kevadel 2002 võimalikud. Teisest küljest aga on too paragrahv sisuliselt täiesti ühemõtteline. Erakorralisi valimisi põhjustab riigikogu saamatus eelarvet vastu võtta, mitte raskused heakskiidetud seaduse jõustamisel.
Rõhutagem veel kord, et tsiteeritud paragrahv annab erakorraliste valimiste tekitamise võimaluse ikkagi ainuüksi riigikogule. Presidendil too õigus puudub. Ei riigipea õiguste ning kohustuste loetelus (§ 78) ega kusagil mujal pole talle antud voli ei otse, kaude ega veel vähem kõverteid kasutades esile kutsuda enneaegseid valimisi.
Põhiseadust tasub meil kõigil aeg-ajalt lugeda. Jukerdamised eelarve väljakuulutamisega tekitavad paremal juhul asjatut sekeldamist ning ajaviitmist, halvimal juhul põhiseadusliku kriisi.
