Kõigepealt tahan väljendada teile oma lugupidamist pealtnäha imelihtsa ja loomuliku asja eest, demokraatlikus protsessis osalemise eest! Aga aeg on selline, et ilmselgelt tuleb üle korrata, et ei ununeks. Riigikogu liikmetena olete teie arvestanud sellega, et avalikkus teie seisukohti alati ei toeta, aga sellegipoolest olete oma seisukohad välja öelnud. Te olete valmis oma seisukohti esitama, kaitsma ja oma ideede nimel loobuma rahulikust pealtvaataja rollist. Te olete pannud ette tegutseda ja valija toetuse korral ka tegutsenud. Te ei ole võtnud mugavat kõrvalt kritiseerija rolli. Teie olete teadnud, et ka teie pakutud lahendused pole tehniliselt kunagi täiuslikud, kuid alati toiminud arusaamises, et tehtav on parim kompromiss, mida ühiskond on olnud valmis aktsepteerima. Teie ei jaga oma maailmavaadet anonüümsetes kommentaariumites, vaid avalikkusega ja avalikult. Teie palk ei ole ainult mõtestatud ja konstruktiivne kriitika. Teie palk on ka teie isikuomadustel, välimusel, perekondlikul staatusel, laste arvul või nende puudumisel, seksuaalsel sättumusel või selle kohta tehtud oletustel, isegi vaba aja veetmise eelistustel põhinev tagasiside. Sõltumata sellest, kas ma jagan teie maailmavaadet, kuulub teile minu lugupidamine. Siiski, ilmselgelt on siin saalis olnud varem ja on ehk tänagi neid, kes on tahtlikult, rumalusest või hoolimatusest andnud oma panuse, et poliitiku elukutse Eestis on negatiivse kuvandiga. Pole vaja isegi mälu pingutada, et meenuks seaduserikkumine või rassistlikud väljaütlemised. Meie erakonnad teevad ikka vahel kampaaniatööd vahendeid valimata või avalikke vahendeid kasutades. Inimesed ei saa ikka aru parteide rahavoogudest, kuidas erakondade raha tuleb ja kuhu see kulub. See ei ole hea.

Me vajame, et arukas osa ühiskonnast oleks valmis leidma ennast ühel päeval siit saalist. Me vajame, et kogu ühiskond, sealhulgas kõik meie noored, usaldaksid poliitikuid ja näitaksid seda kõrge valimisaktiivsuse kaudu. Läbipaistev ja selgelt seaduskuulekas tegutsemine kindlasti aitab. Näitame, palun, kõik koos, et eelkõige loeb meile Eesti tulevik ja selle kujundamiseks vajame rahva positiivset tuge oma tegudele. Teeme nii, et eestlastel oleks põhjust olla uhke enda üle ja nende üle, kes neid siinsamas saalis esindavad.

Seejuures ärge palun unustage, et mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust. Mitte keegi ei saa meilt nõuda vabadustest loobumist, et saaks sinimustvalge. Mitte keegi ei saa piirata meie vaba enesemääramist, ka mitte selleks, et saaks sinimustvalge. Mitte keegi ei tohi tekitada osas ühiskonnas süütunnet või pidada neid kasutuks seepärast, et nad ei mõtlegi kogu oma reproduktiivse ea kestel sellele, et sinimustvalge all seisaks rohkem puhastverd eestlasi. Mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist. Kultuuriruum ja komberuum on omandatav, õpitav. Seda saab omandada kodus, aga saab ka lasteaias ja koolis. Sinimustvalget genofondi ei ole olemas, on eesti keel, kultuur, kombed, tavad ja harjumused, lõpuks ka meie seadused ja nende täitmine koos sõltumatu kohtusüsteemiga, millel on õigus oodata toetust oma sõltumatusele ka siin saalis.

Head riigikogulased! Teie hääl on otsustav, et meie riik saaks kasutada meile ajaloo poolt antud võimalusi kõige paremini. Te olete läbi aegade olnud leidlikud ja ka paindlikud. Te olete osanud panna meie tuleviku teenistusse väikeriigi alahoiuinstinktist tuleneva suure uudishimu tulevikuarengute vastu. Ma tunnustan teid teie pealehakkamise eest toetada innovatiivseid ettevõtjaid ja luua õiguslik raamistik, milles neil oleks võimalik tegutseda. Väärib tunnustust Riigikogu ettevõtlikkus leida koostöös ettevõtjatega nn Uberi-seadusega lahendusi uute võimaluste kasutamiseks, ilma et kaotajaks oleks lihtsad töömehed. On väga hea, kui seadusandja selle asemel, et edasiminekule paragrahvidega vastu hakata nende arengutega kaasa liigub. Tehnoloogilise arengu toetamisel on Eesti Riigikogu kindlasti parlamentide maailmameister. Hoidke seda positsiooni! Loomulikult on poliitiku elukutse selles innovaatilises riigis riskantsem kui mõnes teises, alahoidlikumas demokraatias. Ja loomulikult on eesmineja ülesanne liikuda paljuski edasi katse ja eksituse meetodil. Sellegipoolest on eesminejal oluline eelis. Keegi teine ei saa valida tempot, keegi teine ei näe nii selgelt ees ootavaid takistusi, aga ka mitte võimalusi. Eestist ei oleks kunagi saanud maailma esimest digitaalselt toimivat ühiskonda, keda toetab riik oma demokraatliku struktuuriga, kui poliitikud ei oleks olnud julged eestvedajad.

Muidugi, meid tabavad aeg-ajalt tagasilöögid, mille täpset olemust ja mõjugi on väga raske ennustada. 2007. aasta küberrünnete järel me näitasime, et see tegi meid digiriigina vaid tugevamaks, kui olime enne. Sel sügisel jõuab muu hulgas teie ette küberturvalisuse seadus. See on teie võimalus ajakohastada ka õigusraamistik küberohtudega tegelemiseks. On meie kõikide võimalus nüüd, kui meie digiriigi kohta küsitakse kord jälle palju küsimusi, minna edasi järgmiste versioonidega, mitte tõmbuda tagasi. Eelmisel nädalal selgus, et enamusele meist arusaamatu arvutuslik viga, mille leidmine jõuab meieni läbi mitme erineva rahvusvahelise koostööahela – selline kord juba on globaalne tehnoloogiline maailm –, sunnib meid taas kord oma digitaalse ühiskonna toetamiseks riigina astuma just nimelt julgeid samme. Ja loomulikult on need sammud, milletaolisi enne meid ei ole astunud mitte keegi teine, mitte ükski teine riik.

Tulebki arvestada, et nüüd ja edaspidi me valime aeg-ajalt valesid teeradu, tuleme pisut tagasi, aga me otsime edasi. See on endiselt meile endile kindlasti majanduslikult kasulik ja just sellisena on Eesti maailmas nii tuntud kui ka vajalik. Keegi peab julgema. Meie julgeme, me julgeme ühiskonnana, mitte üksiku tehnoloogiaettevõttena – selles seisneb meie erilisus. Selles seisneb meie võimalus olla parim elukeskkond oma kodanikele, paindlik kodusadam oma globaalse haardega või lihtsalt naaberriigis töötavatele kodanikele.

Head Riigikogu liikmed! Ees seisab uus seadusloomehooaeg. Et kaitsta õigusriiki ja demokraatiat, on seadusandja võtnud enda peale kohustuse järgida hea õigusloome tavasid. Et püsiks inimeste usk õigusriiki ja seadusandja pädevusse, peab seadusandja suutma näha tervikpilti. Seaduseelnõude väljatöötamiskavatsused ja mõjuhindamine ei tohi olla tüütu formaalsus, mida täidetakse vaid vormiliselt või, kui õnnestub, siis välditakse üldse. Juhtumipõhine ja läbimõtlemata seadusloome, mis ei arvesta kehtiva õigussüsteemiga või reageerib enim klikke saanud päevapoliitilistele uudislugudele, toodab alati rakendamise probleeme, täiendavat seaduse muutmise vajadust, lisakulusid, närvilisust, õiguslikku ebakindlust.

Kuidas on võimalik, et vaatamata kõikidele headele kavatsustele õpiraskustega ja puuetega laste toomisel tavakoolidesse, jäävad õpetajad üksi murega, kuidas nüüd tagada kõikidele lastele piisav tähelepanu edasijõudmiseks? Kuidas juhtuvad apsakad, mis seaduse jõuga vabastavad projekteerijad vastutusest puudega inimestele ligipääsu tagamisesl? Kuidas saab juhtuda, et osad kohalikud omavalitsused tõlgendavad oma vabadust osutada igakülgset sotsiaalset tuge ühiskonna nõrgematele vabadusena teha mitte midagi? Kuidas saab sarnase tulutaseme ja demograafiaga omavalitsustes erineda sotsiaalsete teenuste kulu peaaegu kolm korda? Rangemad karistused ja kontrollid avaldavad valijatele muidugi muljet, kuid mis on nende mõte, kui puudub eksinute rehabilitatsioonisüsteem? Need on küsimused, mida ka minult, ilmselt teiltki, küsivad Eesti inimesed iga päev.

Paljude seaduseelnõude puhul lähtub seadusandja sellest, et eelnõu on põhiseaduspärane. Aga sellest ei piisa. Teie, riigikogulased, olete seadusandja, teie vastutate õige ja õiglase, selge ja usaldatava seadusandluse eest. On vastutusest kõrvalehiilimine, kui lubada paberil kaitsta õigusi nagu kooselu, olukorras, kus ei jätku tahtmist või vastutustunnet tagada nende õiguste rakendamine. Muide, ka Nõukogude Liidu konstitutsioon lubas paberi peal kaitsta sõna- ja mõttevabadust. Loomulikult, me saame loota Eesti Vabariigis, et kohtud tulevad siin inimestele appi õigusriigi toimimise kindlustamiseks. Ja nad tulevadki. Aga õiguskindluse murenemist see kinni ei kata. Või võtame kavandatava taustakontrolli seaduse, mille puhul loodan, et selle kohta laekunud tagasiside leiab piisavalt tähelepanu. On meie kõigi huvides, et säiliks usaldus avaliku võimu teostajate vastu, kuid kunagi ei ole liiast küsida, kas suures reguleerimise tuhinas ei tehta heastamatut kahju, isegi kui see ülereguleerimine ei pruugi alati olla põhiseadusevastane.

Head Riigikogu liikmed! Tahan teile lõpetuseks südamele panna, et peaksite oma ametist lugu mitte üksnes iseenda, vaid ka Eesti riigi hüvanguks. Mind teeb murelikuks, et Riigikogu näib olevat liiast lahke, valmis andma suure osa oma ülesannetest täitevvõimule. Jah, küll kaotas Riigikogu riigieelarve eelnõust kõige enam muret tekitavad sätted, mis oleks valitsuse eelarvevolitusi Riigikogu arvelt oluliselt laiendanud. Kuid seda alles reaktsioonina riigikontrolöri, õiguskantsleri ja Riigikohtu kriitilistele vastuseisukohtadele. Tasub lisada, et Riigikogu finantspädevus ei piirdu riigieelarve heakskiitmise ja katuseraha jagamisega. Parlamendi vastutus laieneb ka pikaajalistele üleriigilise tähendusega taristuprojektidele, nagu Rail Baltic. Teie ülesandeks on luua ja rakendada need kontrollimehhanismid, mille abil ka seda vastutust teostada. Katuseraha jagamisest võiks aga üldse loobuda või siis läbipaistvalt öelda, kuidas ja kellel täpselt on võimalik seda jõulukinki Riigikogult küsida.

Olen täna siin, et kinnitada oma kindlat tahet anda koostöös teiega parim selleks, et seadusloomeküsimuste lahendamisel ei kipuks meil praktiliste ja kiireloomuliste vajaduste kõrval unarusse jääma õigusriik ja põhiõigused, milleta on vähem väärt meie 26 aasta eest tagasivõideldud vabadus.

Lõpetuseks. Sügisest võtavad mitmed teist tõenäoliselt enda peale veelgi suurema vastutuse ja kinnitavad, et suudavad teha sama head, kui mitte parematki tööd olukorras, kus nad esindavad inimeste huve kohalikul ja samal ajal riigi tasandil. See on põhiseaduspärane. Kohaliku omavalitsuse liikme ja Riigikogu liikme mandaatide ühitatavust on kinnitanud Riigikohus. Soovin teile ka vajalikku enesekindlust siiski loobuda ühest nendest kahest toolist, kui tunnete, et ei suuda ühitada erinevaid huvisid, ilma et teil tuleks oma südametunnistusega kompromisse teha. Ma soovin teile jõudu tööle ja tarkust õigeid otsuseid langetada! Tänan kuulamast!"