President olgu kindlakäeline
Presidendil on põhiseaduslik õigus jätta ametisse nimetamata nii ministri- kui pangajuhi kandidaate
Ikka juhtub, et Saulusest saab Paulus ja vastupidi. Kuigi Eesti Panga nõukogu poolt keskpanga presidendi kandidaadiks esitatud Mart Opmann loobus eile sellele kohale kandideerimisest, tõi põhiseaduslik nägelus (kriisist on asi kaugel) panganõukogu ja vabariigi presidendi vahel meid tagasi kahe ajaloolise sündmuse juurde.
Kõigepealt Põhiseaduse Assamblee juurde, kus presidendi ja tema võimu ümber peeti vaidlusi küll lipsuga ja ilma, päeval ja öösel. Juba tol korral kaitsesin tugeva presidendiinstitutsiooni kontseptsiooni ja pole sellest taganenud tänaseni. Olen ka täna veendunud, et eesti rahva iseolemise praegune tase eeldab piisava mõjujõuga liidri olemasolu. Sama vajasid ka meie hõimuvelled põhjakaldalt kuni viimase ajani. Ajaloos oma kuningriiki ja kuningat mitte omanud rahvale tingib selle vajaduse mitte niivõrd tema vaimse eliidi tahe, kuivõrd eelnevate põlvede pärandatud riikluse olemuse tunnetamine rahva poolt tervikuna.
Teiseks tuleb meelde 1993. aasta sügistalv, kui president Meri ei tahtnud pitserit alla lüüa Mart Laari soovile vabastada ametist majandusminister Toomas Sildmäe ja nimetada kabineti liikmeteks Heiki Kranich ja Toivo Jürgenson. Ka siis olin ma veendunud (ja olen tänaseni), et presidendil oli põhiseaduslik õigus seda teha. Toona kulmineerus konflikt presidendi kõnega riigikogus, kus tema sisenemisel üks tulevastest ministritest püsti ei suvatsenud tõusta. Piinlik oli. Mitte ministrihakatise matsluse, vaid poliitilise olukorra pärast, mis sundis presidenti järele andma – tal tuli valida kahest halvast parem. Riigi nimel.
Mis puutuvad siia Saulus ja Paulus?
Otseselt. Paljud need, kes 1991. ja 1993. aastal nägid presidendis Kadriorus riiklikke külalisi ja nende puudumisel varblasi söötvat tseremon-iaalset figuuri, on nüüd oma riigiõiguslikke seisukohti tublisti muutnud. Sest see sobib neile päevapoliitiliselt.
Ma ei pea silmas mõõduka Ivar Tallo kirjutist (EPL 24.5), milles toodud seisukohtadega tahaksin valdavas enamuses ühineda ja arendada tema mõt-teid edasi valitsuse liikmete ametisse nimetamise ja vabastamise osas.
Nimelt sätestab põhiseadus, et ministri nimetab ja vabastab ametist president peaministri ettepanekul. Peaminister saab valitsuse moodustamise ülesande presidendilt ja volitused valitsuse moodustamiseks riigikogult. Sisuliselt teeb president seega riigikogule ettepaneku riigile peaministri määramiseks. Täpselt samasugune protseduur on põhiseaduses kirjas Eesti Panga nõukogu esimehe kohta. Ka siin teeb president riigikogule ettepaneku konkreetse isiku ametisse nimetamiseks ja riigikogu asi on kas ettepanekut aktsepteerida või mitte. Teatavasti on riigikogu tagasi lükanud nii presidendi esitatud peaministri kui Eesti Panga nõukogu esimehe kandidaate.
Kui peaminister paigas, nimetab president valitsuse liikmed peaministri ettepanekul ametisse ilma riigikogu nõusolekuta. Eesti Panga nõukogu liikmed nimetab aga riigikogu ise. Seega on põhiseaduse järgi Eesti Panga nõukogu liikmed märksa tugevama mandaadiga kui ministrid, sest nende volitused tulenevad rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt otseselt valitud kogult. Kui me nõustume, et presidendil on õigus jätta kinnitamata Eesti Panga nõukogu esitatud pangajuhikandidaat, siis kuidas me eitame tema õigust mitte aktsepteerida peaministri ettepanekuid presidendi enda poolt ametisse nimetatud ministrite vabastamiseks või tema arvates sobimatute kandidaatide ministriks nimetamiseks. Väike vastuolu, mis?
Räägime asjast, mitte isiku-test. Mis siis saab, kui president ei ole nõus peaministri pakutava kabinetiremondiga? Minu arvates saab lahendusi olla kolm: peaminister kas veenab presidendi ära või astub tagasi, lüües palli presidendi väravasse, kes peab riigikogule esitama uue peaministrikandidaadi. Või loobub peaminister oma kavatsusest, aktsepteerides presidendi tasakaalustavat põhiseaduslikku funktsiooni. Need kolm võimalust olid pädevad ka äsjase, Mart Opmanni isiku tekitatud vastasseisu puhul.
Ja üldse, kas ei oleks aeg pidada maha presidendiinstitutsiooni riigiõigusliku koha üle üks asjalik avalik vaidlus. Hilissügisel peaks poliitiline mäng tulevase presidendi osas käivituma. Räägiks vahest seekord ka asjast, mitte ainult isikutest.
