Kolm nädalat enne Soome presidendivalimisi uskus Edgar Savisaar, et suure tõenäosusega saab naabermaa presidendiks Keskerakonna esimees ja opositsiooniliider Esko Aho (EPL, 15.1.). "Selle teadvustamine ja sellega arvestamine oleks ka Eesti poliitikute tarkus ja voorus," soovitas kunagine Tallinna Mererajooni täitevkomitee esimehe asetäitja. Savisaar pole tähetark ega hiromant, küllap soovis ta sõsarettevõtte liidri loodetavast edust poliitilist profiiti lõigata. Kuid võta näpust!

Peaminister Mart Laar saatis seevastu Isamaaliidu volikogu istungile Hispaaniast kirja, kus ta nimetas Tunne Kelamit tugevaimaks kandidaadiks 2001. aasta presidendivalimistel. Oli see nüüd ennustus või hinnang? Ja katsugu keegi tõestada, et valitsusjuht polnud oma kirjas siiras!

Juba 90. aastate alguses tehti Jaanus Raidalist ja veel ühest tundmatust suurusest film kui 21. sajandi presidentidest.

Presidendivalimised annavad kõneainet poliitikutele ja kirjutamisvõimalust ajakirjanikele. Vaadates esialgset kandidaatide nimekirja, tuleb tunnistada, et suuri muutusi võrreldes 1996. aasta valimistega pole oodata.

Areenilt on kadunud Aleksander Einseln ja Ülo Nugis, neid asendavad Eerik-Juhan Truuväli, kelle on väidetavalt välja käinud Keskerakond, ja Eri Klas, kelle esitas Rein Veidemann kodanikualgatuse korras. Igatahes on meil olemas üheksa tublit inimest ja üks must hobune, kes tuleval sügisel presidendiks pürgivad!

Ajal, mil ajakirjandus vaeb kandidaatide plusse ja miinuseid, hoolitsevad poliitikud oma laitmatu renomee eest. Pisar tuleb silma, kui loed, kuidas Andres Tarand idüllilises maakodus kord lugupeetud abikaasa, siis jälle viguriväntadest poegadega mälestusi heietab või kuidas Eri Klas aasta kõige seltskondlikumaks inimeseks valitakse. Postimees nägi Tunne Kelami ühe miinusena kunagist hobi uurida ufosid, kuid juba aasta tagasi ilmavalgust näinud koguteoses "Tunne Kelam" väidab peategelane Urmas Otile, et see oli tema "noorema kesk-ea huvi" ning üleüldse ta ufosid ei usu. Kui keegi peaks aga süüdistama Kelamit selles, et ta töötas aastatel 1980–1988 Ranna kanakasvatussovhoosis öise linnutalitajana, pareerib asespiiker oma raamatus kritiseerija juba eos: "Pealegi olin ma eriti usaldusväärne töötaja. Kuna teati, et ma liha ei söö, siis ei olnud ohtu, et hakkaksin kanu varastama."...

Kolme ja poole aasta taguste presidendivalimiste kogemuste puhul võib väita, et igasuguste ennustuste tegemine on pehmelt öeldes mõttetu. Võtame näiteks Edgar Savisaare tegevuse 1996. aasta augustis–septembris. Kõigepealt arvas ta, et Siim Kallas võiks olla päris hea president, siis koguti valimiskogus keskerakondlasele Siiri Oviirile 21 toetusallkirja, kuid hääletati esimeses hääletusvoorus hoopis Arnold Rüütli poolt. Ja kogu selle pingelise tegevuse kõrvalt jõudis tollane Tallinna volikogu esimees oma autojuhiga (sic!) saata Lennart Merile ähvarduskirja veenmaks teda loobuma presidendiks kandideerimast.

Kui minna siiski ennustamise libedale teele, siis võib väita, et shanss presidendiks saada on umbes 250 000 Eesti kodanikul, kes on ületanud kriitilise ea (s.o 40 eluaasta) piiri. Peale Lennart Meri.

Kindlasti ilmub pärast esimest valikut kõigi kandidaatide kohta ajakirjanduses kompromiteerivaid materjale (seni on kõigi järjekindlamate uurimustöödega silma paistnud nüüd-seks Keskerakonna parteipiletit omav Ando Leps). Siis blokeerib riigikogu suurim fraktsioon oma liitlastega valitsuskoalitsiooni üks-kõik millise kandidaadi (vaja on vaid 34 häält), sest see on Keskerakonna ainus võimalus lähiaastatel Eesti tipp-poliitikas kaasa rääkida.

Valimiskogus ilmuvad areenile ka Enn Tõugu tüüpi "mustad hobused" ning telgitagustesse mängudesse sekkub teatriliidu esimees Jaak Allik. Ja veel enne, kui valitakse uus president, jõuab Kalle Kulbok välja käia kuningriigi idee. Mul oleks hea meel, kui see ennustus ei täituks.