PRIIT HÕBEMÄGI: Eestluse eripära suveperioodil ehk aja vaimu otsides
Laulupeoliste nägudes oli sära, selgust ja enesekindlust. Nagu inimesed oleksid välja vahetatud! Samasugune õhustik ja tunne valitses ka Viinistus Mart Kivastiku “Külmetava kunstniku portree” ning Laulasmaa mändide all Jaan Tätte “Laterna” etendustel.
Suveüritustesse ei maksa suhtuda alavääristavalt. Sest nende asjade korraldajad peavad hoolega oma antenne viibutama, et tabada õhust seda, mis meelitab inimesed kohale. Eriti suure tähelepanuga tuleb tähele panna suveteatrit ja originaalseid eesti kirjameeste tükke.
Ma lähtun sellest, et head kirjanikud on suutelised asju ette nägema, nad tajuvad varakult seda, mis on teistele veel varjatud. Ning kui nad oma nägemuse kirja panevad, siis on sellest suur abi. Niisiis, eesti näitekirjanike värsketes suvelavastustes on midagi palju enamat, kui esimesel pilgul paistab.
Eestluse eripära suveperioodil iseloomustavadki minu meelest need kaks suvelavastust: Mart Kivastiku “Külmetava kunstniku portree” räägib kunstnik Konrad Mägi elust ning Jaan Tätte jant (tegelikult mõistujutt) “Latern”, mida esitatakse Laulasmaa mändide all saarerahva elust .
Need on väga erinevad, kuid milleski väga sarnased näidendid. Iva peitub selles küsimuses, mille nad vaataja ette toovad. Aga siin peab hetkeks üle õla tagasi vaatama, et sellest täpsemalt aru saada.
Umbes aasta tagasi rippus õhus küsimus Eesti identiteedist, täpsemalt sellest, mis on Eesti eesmärk pärast seda, kui NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on saavutatud. Mõlema puhul pole muidugi tegemist pürgimisega mingi akronüümi taha peituva keerulise hierarhia rüppe, vaid kõige lihtsama sooviga muuta oma elu turvaliseks.
NATO tähendas sõjalist turvalisust (ja kuna see on nii üheselt mõistetav ja esmane elutarve, siis ei tekkinud sellel teemal ka üldrahvalikku debattigi mitte), Euroopa Liit tähendas majanduslikku turvalisust. Kuna majanduslikud huvid on ju nii erinevad, siis loomulikult tekkis siin ka suurem jagelemine.
Kuid järgmisi eesmärke rahvuse ees enam ei olnud. Mingis mõttes tulid nii NATO kui ka Euroopa Liit kätte kiiresti ja mõnevõrra ootamatult ja uus diskussioon ei olnud veel sündinud.
Keegi tähendas, et Eestis on praegu ligi paarkümmend eri tegijate poolt välja töötatud ja enam-vähem põhjalikku tulevikustsenaariumi, mis omavahel eriti ei haaku. Ega me neist eriti midagi ei tea ka, nii et sel teemal ei õnnestugi midagi arutada. Aga oluline on ka see, et turvalisus on rahvuse kestmise esmane ja inimeste sügavalt sisemine vajadus, mitte kellegi poolt välja mõeldud strateegia.
Ärevus uute eesmärkide puudumise teemal oli toona asjakohane, kuid veidi ennatlik. Ei arvestatud, et pärast suurte eesmärkide saavutamist tuleb ikka mingi platoo, tasane arengujoon, kus puhatakse, tõmmatakse hinge ja alles siis asutakse uut kõrgust võtma.
Mulle tundubki nüüd, et see hingetõmme on tehtud ja silmad vaatavad taas horisondi poole. Vastused on alles väga kaugel, sest selget küsimustki pole veel tekkinud. Aga küsimuse esitamise selge vajadus on juba õhus.
Ma pöördun nüüd tagasi oma teesi juurde suvelavastuste ennustuslikust rollist. Nii Mart Kivastiku kui ka Jaan Tätte näidend tegelevad vaba valiku küsimustega. Kivastiku kangelast Konrad Mägit vaevab pidev saavutustahe. Ta ei nõustu valmis valikutega. Ta tahab midagi muud, ta tahab ise otsida ja vähe sellest – ta tahab vastustes alati kahelda.
Tätte näidendi paatos on samasugune: lainetega randa jõudnud tünnides olevad valmis vastused ei sobi nendele küsimustele, mis tünne avava meheootuse eas saaretüdruku peas ja kehas tekivad. Tuleb otsida oma vastuseid ja see võib võtta palju aega. Aga tähtis on see, et küsimused on alati hoopis olulisemad kui vastused.
Kõhklesin küll, kuid siiski otsustasin suvelavastuste ritta liita ka europarlamendi valimised. Ka see oli suurejooneline ja kallis lavastus. Erinevalt teistest oli see etendus riiklik ja seega ka kohustuslik. Sisuliselt oli ette kirjutatud ka publiku püstitõusmine ja marulised ovatsioonid koos hüüetega: “Murrame läbi!”
Publiku reaktsioon polnud üllatuslik, sest riikliku surve alt väljalibisemist on treenitud juba poolsada aastat. See seisneb mitteosalemises või osalemises mitte ettenähtud viisil.
Mõnes mõttes sarnanes olukord iidse jaapani võitluskunstiga, kus vastase pikali paiskamiseks kasutatakse tema enese jõudu. Res Publica valimiskampaania surve oli nii suur, et valijatel pruukis vaid iroonilise näoga pealetormava jõu eest kõrvale astuda, kui see hiigelplakatite lehvides omaenese hoost armetult maha prantsatas.
Sellise reaktsiooni mõte langeb mu arvates kokku suvelavastuste mõttega: valmisvalikute pakkumise aeg on läbi saanud, saabunud on küsimuste esitamise ja arutelude aeg. Kes soovib rahvast “juhtida” ja jätta talle ettenähtud lahtritesse linnukeste tõmbamise roll, see kaotab võimu. Res Publica puhul: võimule küll jäädi, sest tegu polnud riigisiseste valimistega, kuid autoriteedist jäädi ikkagi ilma.
Selle suve lavastused on minu meelest niisiis eestlaseks olemise seisukohalt ülimalt olulised, esitades küsimuse – mis saab edasi? Mis on Eesti ja eestlaste ees seisev järgmine suur ülesanne, kuhu tahame üheskoos edasi minna?
Vastust saab otsima hakata ainult sisemiselt vaba rahvas, kes on vaba mitte ainult hirmust sõjalise või majandusliku turvalisuse puudumise pärast laiemas mõttes, vaid vaba ka enesehaletsusest, kadedusest, vihkamisest ja ängist.
Selles mõttes tasub kindlasti meenutada eelmise suve kõige populaarsemat kodumaist originaalset suvelavastust – Andrus Kivirähu “Kalevipoega”. Tema Kalevipoeg oli idealist, kes hukkus lollide, tuimade ja küüniliste talupoegade ükskõiksuse tõttu. See oli traagiline, mitte naljakas lugu.
Andrus Vaariku mängitud vastutustundetu peopanija ja orgunnimehe Tuuslari kurguhäälne röökimine: “Suvi!” oli enesehaletsuse ja kadeduse ning selle paratamatu tagajärjena tekkiva käegalöömise ja julma ükskõiksuse kvintessents.
Kui vaatame Kivastiku, Tätte ja Kivirähu näidendeid kui Aja Vaimu tabamist ja usume, et kirjanik oskab kunstiliste kujundi kaudu näidata meile eestluse hetkeolukorda paremini kui ükski EMOR, siis näeme selgesti, kui suuresti on eestlase enesepilt ühe aastaga muutunud.
Eelmise aasta õlut kaaniva tööpõlguri ja küüniku asemel näeme tundlikku inimest, kes on jõudnud oma vabaduse tunnetamiseni ja on mõistnud, et ükski võim, riik ega rahvas, ka mitte erakond ei saa anda talle vastuseid küsimustele, kuidas elada eestlasena edasi tänases maailmas.
See ongi mu meelest eestluse eripära sellel suvel – olla vaba ja rahulik rahvas oma vabal ja ilusal maal ja mõelda selle peale, mis on meile rahvusena oluline ja kuidas me tahame seda saavutada. 1
Priit Hõbemägi läheb suvepuhkusele ning tema kirjutised ilmuvad Päevalehes taas alates augusti viimasest nädalast.
