PRIIT HÕBEMÄGI: Euroneegri õppetund
Tont seda teab, mis kummalist nestet see purk sisaldas. Igal juhul rüüpasid seda punast vedelikku kõik reggaebaari tõmmunahalised külalised. Kui üks purk sai tühjaks, ilmus letile järgmine. Valged külalised jõid muid jooke, sildiga purkidest ja pudelitest. Vaatasin kahte senegali loikamit, kes aeglaselt leti taga lõnkusid ning mõtlesin, et kas nemad kui baaritöötajad ikka täidavad korralikult kõiki neid eurohügieeni nõudeid, millega Eestis juba lapsi hirmutatakse. Kas nad ikka täidavad iga päev viie sentimeetri paksuse paki eurodokumente? Kas neil on üks kraanikauss kartulite ja teine käte pesemiseks?
Teine näide. Kopenhaageni vanalinna peatänavalt leiab alati mõne kebabibaari. Imestasin, et kuidas odavat kiirtoitu müüvad araablased suudavad linna kalleimal äritänaval ruume üürida.
Siis seletas üks taanlane mulle asja ära. Araablased nimelt ajavad äri perekondade kaupa. Kõigepealt võtab üks pereliige ettevõtluse arendamise laenu ja selle rahaga üüritakse ruumid. Baaris töötavad ainult pereliikmed, nii et palka ei maksta kellelegi. Toidukraam ostetakse turult odava hinnaga viis minutit enne realiseerimistähtaja lõppemist. Makse ei maksta. Ja kui politsei lõpuks poe kinni paneb, siis võtab mõni teine pereliige ettevõtluse arendamise laenu ja kogu lugu algab otsast peale.
Niisugused asjad toimuvad Euroopa Liidu riikide pealinnades. Muidugi on need erandid, kuid kõnekad sellised. Need näitavad, et ülireguleeritud eurosüsteemis on palju erinevaid korruseid, kus kehtivad erinevad reeglid ja et kavalus ei kao kuskile.
Aga kui ma loen sellest, et sanitaarhügieeniline euroregulatsioon ähvardab hinge kinni pigistada Eesti väike-ettevõtjatel, kellel vähese käibe juures lihtsalt ei ole ega saagi olla niipalju raha, et hüpersuperkööke sisse osta, siis on ju selge, et taas kord on põrgutee sillutatud heade kavatsustega.
Sellises euroregulatsioonis tundub miski olevat valesti. Sest need jäigad reeglid tehakse valmis Tallinnas. Aga Eestis peaksid reeglid olema venivamad ja nende kontrollimine paindlikum. Ei saa rakendada ühesuguseid nõudeid Brüsseli kesklinnale ja Eesti talule. Täitsa kindlasti ei saa. Kui regulatsioon hakkab tapma elutervet ettevõtlust, siis tuleb regulatsiooni muuta.
Muide, on veel üks võimalus. See sarnaneb mingis mõttes rahvusliku kokkuleppega. Sest ka eurokontrolör ei tule Brüsselist, vaid ikka Eestist. Oleks vaja, et nad tuima kontrollimise ja norimise asemel aitaksid aktiivselt ja loominguliselt kontrollitavatel neile esitatud nõudmisi täita ning venitaksid norme maksimaalselt allapoole. Umbes nii, nagu mõned südametunnistuse säilitanud küüditajad jõudsid oma ohvreid hoiatada, et nood öösel koju ei läheks.
