PRIIT HÕBEMÄGI: Kellele helistab Eesti president?
Värske näide Eestile oluliste sidemete kohta on Markko Märtin. Ta korraldas oma hukkunud kaardilugeja Michael Parki mälestuseks sel nädalal Tallinnas ürituse, kuhu sõitis kokku rallimaailma panteon. Marcus Grönholm, Tommi Mäkinen, Colin McRae, Sebastian Loeb ja Petter Solberg – viis rallijumalat, viis maailmameistrit! Tallinnas ja Saku suurhallis viibisid nad ainult tänu oma kolleegile Märtinile. Seda, kui palju populaarsust maailma tipptasemel rallisõitja Eestile annab, oleme ju näinud. Märtin on tegija ka ilma MM-sarjas osalemiseta, ja teised tegijad hindavad teda.
Teine näide – Erki Nool. Tema kutsus Tallinna võistlema Jon Arnar Magnussoni, Roman Sˇebrle, Tomasˇ Dvoraki jt kümnevõistluse tippnimed. Noole ning tema konkurentide kaudu on Eesti maailmas palju laiemalt tuttavaks saanud.
Kas paavst on kodus?
Sama lugu on ka poliitikas. Kõige eredam näide on kahtlemata lahkunud Lennart Meri. Tema isiklike sõprade ringi kuulusid paljud maailmapoliitika tippnimed. Näiteks kunagine NATO peasekretär Manfred Wörner, paavst Johannes Paulus II, Soome poliitikahiiglane Max Jakobson jt. Meri absoluutne välispoliitiline kuulmine ja isiklik sarm tõid talle palju mõjukaid sõpru. Kui tähtis see Eesti jaoks on olnud, seda pole vist vaja üle seletama hakata.
Muidugi tüürin ma oma jutuga n-ö suure finaali poole. Küsigem, kellele helistaksid meie praegused reaalsed presidendikandidaadid? Toomas Henrik Ilves võiks oma isiklike heade tuttavatena üles anda järgmised isikud: NATO laienemise “arhitekti” Ron Asmuse, vanad tuttavad Strobe Talbotti ja Richard Holbrooke’i Clintoni põlvkonnast, pistrik Brent Scowcrofti, vanad sõbrad Nicholas Burnsi ja Paula Dobriansky Ühendriikide välisministeeriumi juhtkonnast, neljandiku USA kongressist. Skandinaavias Göran Perssoni, Carl Bildti, Paavo Lipponeni, Erkki Tuomioja, Tarja Haloneni.
Kellele helistaks Arnold Rüütel? Rüütel sai teadupärast Eesti NSV Ülemnõukogu esimeheks 1983. aastal pärast Johannes Käbinit. NSVL Ülemnõukogu presiidiumisse kuulusid täiesti tundmatud tegelased. Vaid kahe liiduvabariigi ülemnõukogu esimeeste nimed ütlevad meile midagi. 1988. aasta oktoobris valiti Läti NSV Ülemnõukogu esimeheks Anatolis Gorbunovs, veebruaris 1990 aga Kasahstani NSV Ülemnõukogu esimeheks Nursultan Nazarbajev.
Veel võiks Rüütel helistada temaga samal ajal NSV Liidu poliitikas kaasa löönud Algirdas Brazauskasele, kõigi türkmeenide isale Türkmenbasˇile ehk Saparmurad Nijazovile, Leonid Kravtsˇukile Ukrainasse, Eduard Sˇevardnadzele Gruusiasse.
Milleks see jutt? Aga sellepärast, et Eesti põhiseadus nimetab vabariigi presidendi esimese ülesandena Eesti Vabariigi esindamist rahvusvahelises suhtlemises. Ja eks presidendil on ikka vaja vahel helistada mõjukatele tuttavatele
