PRIIT HÕBEMÄGI: Sotsiaalne sukelduja ja tema sisemine siga
1990. aastate alguses avastas nooruke eesti ajakirjandus, et ühiskond koosneb mitmest kihist ning ühte või teise kihti “sisenemine” ei ole ajakirjanikule kuigi lihtne, mõnikord on see lausa võimatu.
Sellisteks suletud kihtideks osutusid kuritegelik maailm (mis ometi pakkus tolle aja pressile palju teemasid), ärimeeste maailm (mis kiivalt varjas kauboikapitalismi tegelikkust ja “esimese miljoni” tekkemehhanisme) ning paadialuste ehk asotsiaalide maailm (mis koos kerjuste tänavale ilmumise ning prügikastiinimeste sünniga ajakirjanikele suurt huvi pakkusid).
Kõige ligipääsetavam oli ajakirjandusele toona hoopis poliitikute maailm – osalt nende loomupärase edevuse, osalt ka võitlevate kildkondade poolt ohtralt lekitatud informatsiooni tõttu.
Valgekrae prügisse ei sukeldu
Kui majanduse ja poliitikaga tegelemine oli ajakirjanikele prestiiikas tegevus, mis võimaldas eilsete klassi- ja kursusekaaslaste üleöö tekkinud hiilgusest kaudselt osa saada, siis asotsiaalide maailma ei tahtnud ükski “valgekraeline” ajakirjanik laskuda. Ütleme otse – nad lihtsalt ei tahtnud ennast määrida ja paadialustega suhelda.
Kuna loodus ei salli tühja kohta, siis tekkisid toimetustesse nn sotsiaalsed sukeldujad, kes neoonlampide valgusest sukeldusid ühiskonna pesemata ja valgustamata kihi sügavustesse ning kerkisid sealt mõne aja pärast päevavalgele, reportaa soojatorustikus elava perekonnaga või intervjuu prükkariga võidukalt hambus. Loomulikult oli nende pärisosaks ka kuritöö osaliste või ohvrite intervjueerimine kusagil Kopli urgastes.
Sotsiaalsed sukeldujad ei läinud maa alla sunniviisil. Nad tegid (ja teevad tänaseni) seda heal meelel. Nad otsivad endale teemasid, mis hulbivad hallis tsoonis tavapärase, kodanliku heaolu (või sellele pretendeeriva) maailma ning selgelt kuritegeliku maailma vahel.
Sotsiaalne sukelduja suhtleb asotsiaalidega meelsasti. Ta valdab nende kõnepruuki, saab aru nende meelelaadist ja eluraskustest, räägib nende anekdoote, on ise joonud mõnda joomiseks mitte mõeldud, kuid alkoholi sisaldavat surrogaati, teab täpselt, kus pesitsevad kõige odavamad litsid ja kus müüakse salasuitsu ja -viina. Neid viimaseid tarvitab ta ka ise meeleldi.
Kõik on sead
Sotsiaalne sukelduja on tavaliselt joviaalne ja rahvalik isiksus, et mitte öelda – ligitükkiv ja lärmakas. Rumal ta kindlasti ei ole (keskharidus on kindlalt omandatud), ta suudab surfata ka keerulisemas temaatikas, seda siiski sügavamalt mõistmata. Saab seega hakkama mõlemas “maailmas”. Igapäevaelus tugineb ta nn tavamõistusele.
Sotsiaalse sukelduja maailmavaade tugineb järgmistele postulaatidele:
kõik on ostetav(ad) ja müüdav(ad), sõltub ainult hinnast;
ärimehed ja poliitikud on sead ning naised on litsid;
igaüks varjab mõnda häbiväärset saladust;
elu on põhimõtteliselt ülekohtune;
lüüa tuleb enne, kui sind ennast lüüakse.
Nende põhimõtete järgi ta elab, neid põhimõtteid kasutab ajakirjanduslike tekstide loomisel. Et aga “inimene on stiil”, siis paistab tema tegelik olemus loodud tekstist (intervjuust, telesaatest, kommentaarist vms) selgelt välja.
Hallis tsoonis opereerimine on sukelduja meelest nii põnev ja ahvatlev, et varem või hiljem hakkab see üles kaaluma palgatööd toimetuses. Sukelduja hakkab töölt puuduma, pausid sagenevad ja pikenevad. Ta võtab “käsiraha”, et maksta sulas mõnele eriti olulisele “allikale” Tihti põhjendatakse seda “erakordselt põneva” ajakirjandusliku materjali hankimisega (mida siiski ei tule ega tule ).
Mis pattu salata, nii mõnegi sotsiaalse sukelduja puhul on toimetustes leevendatud ka range alkoholipoliitika nõudmisi. Sukeldujal on olnud privileeg purjuspäi ringi töllerdada ja mölisedes kolleege segada.
Kuid mis õhku visatakse, see ka alla langeb! (Toortõlge inglise keelest.) Sotsiaalsed sukeldujad kaovad toimetustest pärast lühikest, kuid meeldejäävat tähelendu. Joomingud öises toimetuses, radiaatoril kuivavad haisvad sokid või pudelitest kolisevad laua-alused viskavad üle ka kõige kannatlikumal ülemusel. Ühel hommikul saab sotsiaalne sukelduja toimetuse diivanilt üles tõustes ja raskes pohmellis maailma vaadates kätte hundipassi ja läheb oma teed.
Tavaliselt mõnda teise toimetusse, kust pärast lühiajalist tegutsemist tabab teda sama saatus. Siis kaob ta silmapiirilt. Kuhu – ma ei tea. Ärge parem küsige.
Sisemine siga nõuab pori
Mis on sotsiaalse sukelduja mootoriks? Võib-olla rahuldab ta töö kaudu oma eriti nõudlikku “sisemist siga”, kes tahab aeg-ajalt poris püherdada ja ennast mälukasse juua. Võib-olla peab ta ma missiooniks tuua meediasse sõnumeid “tegelikust elust”
Tänapäeval on sotsiaalsed sukeldujad ajakirjandusest kadumas. Tundub, et see on tegelikult üks väljasurev liik, mis tuleks ehk ajakirjanike liidu poolt kaitse alla võtta.
Aga “rahvas” armastab oma sukeldujaid. Säravatel hetkedel loovad nad meeldejäävat ja elulähedast ajakirjandust. Probleemid tekivad alati siis, kui sotsiaalne sukelduja hakkab tegelema poliitiliste või majandusteemadega. Kuna ta suhtleb poliitiku ja pätiga ühtemoodi ning peab oma maailmavaate seisukohalt hoopis esimesi pättideks ja teisi ausateks inimesteks, siis ongi avalik konflikt käes nagu tellitud.
Häda on selles, et sotsiaalse sukelduja “kultuuriline tööriistakast” (oh, kuidas ma armastan seda kultuuriminister Raivo Palmaru poolt meediatöötajate kohta lansseeritud väljendit, mis on erakordne näide proletaarse (tööriistakast) ja intellektuaalse (kultuur) instrumentaariumi sujuvast kokkukeevitamisest ja seisab samas reas surematu väljendiga “inimhingede insenerid”, mille autor oli vist Nikita Hruštšov) ongi pärit nõukogude ajakirjaniku arsenalist, mis õpetab vihkama neid, kes on targemad, edukamad või rikkamad ega sobi seetõttu ajakirjanikutööks meie kapitalistlikult kirevas ja tolerantsi nõudvas tegelikkuses.
