Priit Hõbemägi: Tahvelarvuti ja tahvel ilma arvutita
Hariduspoliitikat ei mäleta, aga oma esimest klassijuhatajat Aita Kuuske mäletan.
Tolleaegne Nõmme laste elustiil oli lihtne: palju värskes õhus jooksmist ja mängimist, natuke ohtlikke turnimisi karjäärides, puude otsas või rabas. Ükski laps ei eelistanud televiisori vaatamist õues sõpradega mängimisele.
Minu jõulukuus nelja-aastaseks saav poeg omandas iPadi ja iPhone’i kasutamise oskused umbes kaheaastasena. Kõik, millel on puutetundlik ekraan, ekraan või isegi – vabandage analoogsust – klahvid ja nupud, on talle intuitiivselt mõistetav. Pärast esimest vaimustust lapse digitaalmaailmaga kiire kohanemise üle on selline näiline võimaluste paljusus nüüdseks vahetatud elektroonilise dieedi või mõõduka tarbimise režiimi vastu.
Egalitaarsus või liberaalsus?
Me esindame temaga kahte lapsepõlvemudelit – minul analoogne ja temal digitaalne. Tema ongi see digitaalne pärismaalane, keda taga otsiti. Elu on õnneks näidanud, et lodevat, vaglasarnast ja üliarenenud pöialdega tõugu ei siginenud ei video- ega arvutimängude põlvkonnast. Ei tule nüüdki. Inimest ennast, kes on antropoloog Desmond Morrise järgi ikka veel sama jääaja kütt, kuigi hirmunud viimase paarisaja aasta tehnilisest ja viimase kümnendi digitaalsest progressist, ei ole tehnoloogia areng muutnud. Ja see on väga hea. Selles mõttes olen poja pärast muretu, las jookseb mööda õue ringi.
Kuid kui mõelda sellele, kus ja millise hariduse ta saab kord kooli minnes, siis on asi palju keerulisem. Sest see sõltub praegustest otsustest, kuid need omakorda sõltuvad ametnike kasinuspõhisest õhinast ja päevapoliitikast. Kuulsin ükspäev raadiost, kuidas ühe omavalitsuse töötaja uhkustas, kui täpselt nad olid oma linnas kooliminevate laste arvu prognoosinud. Mis mõttes nagu, prognoosinud seda, mis juba ammu teada on? Ei taha selliseid ametnikke! Või tunnistab haridusministeeriumi kantsler raadiointervjuus, et eliitkoolide ja muude koolide tasemevahe laieneb. Jälle, et mis mõttes nagu „laieneb”?
Kas mingi suurem plaan ka on olemas või elamegi nii, nagu parasjagu läheb? Mida siis riik vajab ja toetab, kas eliitkoolide süvenevat rolli või üldist koolide taseme tõstmist? (President Ilvese tütar õpib vanalinna hariduskolleegiumis. EKP keskkomitee sekretäri Vaino Väljase laps õppis Tallinna 7. keskkoolis, praeguses inglise kolledžis.) Egalitaarsus või liberaalsus? Need kaks (kooli)süsteemi siiski ei välista teineteist ja saavad ka koos eksisteerida.
Poliitika ohjes haridus
Koolide raha- ja kohaaritmeetikal põhineva sulgemise asemel peab mõtlema, kuidas eelseisev gümnasistide vähesus üle elada nii, et kui nende arv jälle kümne aasta pärast tõusma hakkab, oleksid koolid aegsalt valmis. Kuid siis pole ilmselt ühtegi praegu aktiivset tippharidusjuhti enam tüüri hoidmas. Elada aga tuleb nende praeguste, kokkuhoiust tingitud otsuste mõjul.
Kui jälgida kõrghariduse reformimise keeristormi, siis ei tule üldse kasuks, et kõrgharidusreform on seotud IRL-i valimisloosungi „Tasuta kõrgharidus” vankri ette. Kui IRL ei oleks teinud oma nn valijauuringut, mis pidi välja selgitama eestlastele olulisimad teemad, kui poleks olnud nn lepingut valijatega, mis kõrgharidusreformi loosungiks muutis, siis kas me praegu üldse elaksime kõrgharidussüsteemis läbi sellist (p)erutavat ajajärku? Tahaks hariduse, mis on meie rahva ja kultuuri kestmise alus, kasinusõhinast ja päevapoliitikast lahti haakida ja panna alluma stabiilsematele ja strateegilisematele alustele kui need, mis sõltuvad peamiselt Emori erakondade reitingutabelitest ja riigikogu valimistsüklist.
Õnneks on, mida ka kindlalt uskuda saab. Need on õpetajad. Ma usun, et nad teevad oma tööd armastuse ja usuga, mis iganes reformid parajasti ka ei toimuks. Sest õpetajaamet sisaldab peale kõige muu ka ülimat usaldust ja kirjutamata kokkulepet: me anname oma lapsed õpetajate kätesse ja usume, et nendest saavad mitte ainult targemad, vaid ka paremad inimesed.
