PRIIT PERENS: Tagasi agraarmaaks?
Praegu on tegu pigem meie igapäevast heaolu kui ka tervist puudutava potentsiaalse ohuga. Esimest korda pärast iseseisvuse taastamist räägime tõsiselt majanduslangusest, galopeerivast inflatsioonist, potentsiaalsest tööpuudusest, kinnisvarahindade langusest, ka sellest, et oleme sunnitud vähendama või muutma seniseid tarbimisharjumusi. Viimati mainitu tähendab, et see, kes tarbis enne vähe, jääb sellestki ilma ehk langeb suure tõenäosusega abist sõltuvate inimeste ridadesse. Kes enne tarbis palju, tarbib ilmselt veelgi rohkem, kuna rasketel aegadel on varal kombeks kontsentreeruda väheste kätte. Kõik see võib omakorda tähendada abi vajavate ühiskonnakihtide plahvatuslikku kasvu, ebavõrdsuse järsku suurenemist ja kokkuvõttes väga rahulolematut rahvast. Sünge väljavaade. Kuidas see sobib globaliseeruva maailmamajanduse konteksti? Kas tegu on spetsiifiliselt ühtlustuva liberaalse majanduse probleemiga või ähvardavad sellised arengud ka arenenud maailma?
Kui hetkeks unustada küllalt suur laenukoormus, mis aitas saavutada meie senist majanduskasvu, siis on Eesti praegused probleemid üldjoontes üsna sarnased muu maailma omadega. Ehk kiirem inflatsioon ja kallim raha kui mõni aasta tagasi ning seda kõike suhteliselt madala majanduskasvu tingimustes.
Kõige rohkem tunnetame omal nahal energiakandjate ja toiduainete hinnatõusu. Naftabarreli hind on jõudnud 135 dollarini, mis annab rekordiliste autokütuse hindadega tunda ka Eestis. Riisi ja nisu hind on viimase paari aasta jooksul mitmekordistunud – tulemuseks toiduhindade ülikiire inflatsioon kõikjal maailmas.
Teravilja hinna tõusu on põhjustanud ennekõike uute majanduste suurenenud nõudmised ja võimaliku pakkumise vähenemine. Näiteks elab Hiinas umbes 22% maailma rahvastikust, kuid haritavat maad on seal vaid 10%. USA on otsustanud 30% teraviljasaagist suunata biokütuste tootmiseks. Ja nii edasi. Energiatootmise osas loome endale ise piiranguid tulenevalt usust, et põletatav fossiilkütus põhjustab Maa kliima soojenemist. Kahjuks suurem osa Maa elanikkonnast kas ei usu seda või ei hooli sellest – tulemuseks on kõrge küttehind ja vaoshoitum tarbimine enamikus arenenud riikides, kuid selle nullib ära priiskav energiatarbimine arengumaades ja Kyoto protokolliga mitte liitunud arenenud riikides. Vedelkütuste osas valitseb aga pakkumispoolne defitsiit.
Muutuv maailmamajandus
Tegelikult ei olegi ehk peamine tähtsus kõiki neid protsesse süvitsi mõista. Küll aga on oluline aru saada, et praegu on maailma majanduses muutumas midagi väga olulist. Silmas tuleks pidada trende, nagu uute suurte majanduste ilmumine, ära tarvitatud odavad energiaressursid, maa piiratud viljakus, väga arvukas inimkond, liigne pühendumine tarbimisele ja nende kõigi koosmõju.
Vaadates tulevikuennustusi, jagunevad need jämedalt kaheks: ühed, mis ennustavad hindade stabiliseerumist praegusele tasemele, ja teised, mis ennustavad hindade edasist järsku tõusu. Potentsiaalsest hindade langusest, mis võiks põhineda näiteks arenenud maailma majanduskasvu vaibumisel, ei ole palju kuulda. Mina ise arvan, et energia ja toidu hinna tõusu jätkumine on vältimatu, ja kaldun uskuma, et see toimub juba lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Küsimus on, kas me seda oma praegustes otsustes, mis puudutavad väga erinevaid valdkondi – näiteks energia tootmist, põllumajanduspoliitikat, kaitsepoliitikat, investeerimist kinnisvarasse, haridust jms –, ka tõsiselt arvestada oskame.
Andes mõlemale eeltoodud tulevikustsenaariumile sama tõenäosuse, liigume 50% tõenäosusega uue maailmakorra poole. Maailma, kus nii toit kui ka energia muutub piiratud ressursiks. Selle stsenaariumi järgi jaguneksid riigid tulevikus kaheks: ühed, kes omavad energiat ja/või põllumajanduslikku ressurssi, ja teised, kes vaevlevad puuduses. See arvamus võib kõlada mõnevõrra apokalüptiliselt, kuid tundub üsna tõenäoline. Tegelikult muudab teise stsenaariumi keskpikas perspektiivis tõenäoliseks juba maailma rahvaarvu kasv ja inimeste tarbimisharjumused. Eeldades, et toodang väheneb, jääb mingi osa maa elanikkonnast paratamatult nälga. See ongi juba juhtunud – kevadel toimusid mitmes riigis sisuliselt toidumässud.
Eesti eelised
Hea uudis on, et Eesti satub seekord ehk võitjate poolele. Eriti juhul, kui suudame ja tahame targalt käituda. Ehkki meil väikeriigina ei ole ilmselt mõtet unistada täielisest energiasõltumatusest, on meil küllalt palju haritavat põllumajanduslikku maad ja vett – seega toitu. Toiduainete hinna tõus on juba pannud paljud põllumehed investeerimisega tegelema. Endiselt tasuks panustada tootmise efektiivsemaks muutmisse. Samuti oleks mõistlik, kui ka Eesti riik suunaks enam energiat mitte ainult põllunduse toetamisse euroraha abiga, vaid ka põllumajanduse arendamisse – asjakohased oleksid nii teadusuuringud kui ka geenitehnoloogia edendamine.
Ehkki paljudele tundub võõras mõte hiidsuurtest õuntest või maasikatest, ei oleks selle vastu kellelgi ilmselt midagi, kui kuusepuu kasvaks kümne aastaga sama suureks kui ennevanasti kuuekümnega. Muidugi eeldusel, et see annab endist viisi sooja ning peab ehitusmaterjalina vastu.
Veel mõni aasta tagasi tundsime uhkust, et hakkame agraarmaa staatusest välja kasvama, ning Eesti põllumajandustootjate kurtmisele ei pööratud suurt tähelepanu. Nüüd tuleb toonased väärtushinnangud mõneti ümber hinnata – see, et Eestis toodetakse põllundussaadusi ning meil on oma arvestatav metsatööstus, võib mängida olulist rolli siinse majanduse edasises arengus.
