PRIIT PÕHJALA: Haakristid, ämblikud ja lipud
Kaitseliitlane kandis vabariigi aastapäeva paraadil haakristi kujutavat kõrvarõngast. Sellele järgnesid riigikaitsejuhtide taunivad avaldused, mis näitasid taas, et funktsionäärid-poliitikud kujundavad oma seisukohti probleemi süvenemata ja lühiajalistest huvidest lähtudes.
Kaitseminister Jürgen Ligi leidis: “Pole vahet, kas pöörata haakristi või sirpi ja vasarat ühte- või teistpidi, nad jäävad kuritegelike ideoloogiate ja reiimide sümboliteks.” Vahe on siiski suur. Sümbolite ümberpööramisel, tagurpidi või peegelpildis kujutamisel on tugev tähenduslik toime.
Sõnadki on semiootilises mõttes sümbolilised märgid ja “sammal” ei tähista sama, mida “lammas”. Riikide-rahvaste lipud on samuti sümbolid. Hollandi lippu ümber pöörates ei saa me Hollandi lippu, vaid hoopis Jugoslaavia oma. Veksilloloogias ehk liputeaduses on selliseid näiteid rohkemgi. Sääraste mehhanismide mõjust ja toimimisest kultuuris on kirjutanud nt Juri Lotman (peegelsüm-meetria kirjanduses ja kunstis ning palindroom).
Riigikaitsejuhtide hoiakut jagati ka Eesti Päevalehe juhtkirjas (02.03.), kus öeldi, et “sümbolite tähendus muutub ajas” ja tänane maailm “seostab haakristi – olgu päri- või vastupäeva – miljonite inimeste kohutavate kannatustega”. Meenutaksin siin, et sümbolite tähendus ei muutu ainult ajas, vaid ka ruumis ja eri gruppides.
Mõne jaoks tähendab svastika õnne ja päikest (positiivsele viitab ka sõna etümoloogia), teise jaoks kurjust ja pimedust. Ka ämblik tähendab mõnikord õnne ja päikest. Kurjategija kehale tätoveeritud ämblik tähistab aga varast, mõnes kandis koguni tapjat. Kas see annab kurjategijate käe läbi kannatanutele või nende järeltulijatele põhjuse nõuda ämbliku keelustamist üldlevinud sümbolina?
Lühike kultuurimälu
Haakristi, tähendustiine märgi puhul on asi vähemalt sama keeruline, loeb nii aegruumiline kontekst kui ka värv ja kuju, loeb vaatepunkt. Ma ei taha öelda, et riigikaitsejuhid oleksid lõpuni eksinud. Enda seisukohast on neil õigus: õigus reguleerida sõdurite väljanägemist, seda, millal ja mida nad tohivad või ei tohi endale külge riputada.
Kuid neil ei ole õigus, kui nad nimetavad haakristi kogu avalikkuse ees võõr- või natsisümboliks. See on pealiskaudne ja tõsiseltvõetamatu üldistus, mis viitab lühiajalisele kultuurimälule. Viimane aga kujutab meie rahvuslikule identiteedile (pikemas plaanis ka rahvusvahelisele mainele) märksa tõsisemat ohtu kui üks häguse tähendusega süm-bol. Sestap on Maavalla Koja (või Suurbritannia hindude) kestvatele traditsioonidele tuginevad seisukohad hoopis argumenteeritumad.
Ebapädevate vaadete avaldamise asemel võiksid riigikaitsejuhid mõelda, miks kaitseväelased keeldudest hoolimata metsiste kaitsealal püsse paugutavad, tehes nõnda kahju loodusele, mis on üks eestlaste rahvus-identiteedi kujunemise aluseid. “Semiootilise sõja” tekitamise asemel võiksid nad mõista, et mingit sümbolit kergekäeliselt taunides võidakse seda hoopis propageerida või selle negatiivset tähendust veelgi kinnistada.
