PRIIT PÕHJALA: Keele vastuoluline loomus
Laias laastus võib vaidlejad jagada kahte leeri: alalhoidlikud konservatiivid, kes on kirjakeelelembesed ning keelemuutuste suhtes ettevaatlikud, ja liberaalid, kes suhtuvad peamiselt kõnekeele pinnalt võrsuvatesse keelemuutustesse tolerantselt, nimetades konservatiive halvasti varjatud põlgusega “keelevalvuriteks”. Siinkirjutajatki on selle tiitliga austatud, kuigi ise pean end mõlemasse leeri kuuluvaks. Eesti keele kasutajana olen pigem konservatiiv ja usun, et kõikide muude keelekujude kõrval on hädatarvilik ka ühtne normeeritud keelekuju (kirjakeel). Keeleteadlasena olen aga liberaal, keda paeluvad just keelemuutused ja keelekujude mitmekesisus.
Mõlemasse leeri kuuludes olen märganud viga, mida nii ühe kui ka teise leeri eestkõnelejad on altid tegema. Nii konservatiivid kui ka liberaalid püüavad oma vaadet laiendada kõigile keelekasutusvaldkondadele, mõistmata, et osas valdkondades peab jätma ruumi ka alternatiivsele vaatele. Mõnes sfääris peaks konservatiivsus andma teed vabameelsusele (näiteks poeesia), mõnes aga liberaalsus alalhoidlikkusele (näiteks ajakirjandus). Narr lugu, kui oma loomingus keelelise vabadusega harjunud luuletaja nõuab, et selline vabadus kehtiks ka lehelugude kirjutajale. Sama narr, kui keeletoimetaja hakkab luuleteksti kirjakeele normingute järgi parandama.
Seda vastuolu – nii konservatiivse kui ka liberaalse lähenemise samaaegset vajadust – pole raske mõista neil, kes on püüdnud keele olemust põhjalikumalt uurida. Neile on teada, et keel on juba olemuslikult paradoks, vastuolusid tulvil fenomen. Toon neli näidet.
Keel on ühtaegu nii individuaalne kui ka kollektiivne. Olles oma arengus küll üksikisiku ülene, tema tahtest sõltumatu ühiskondlik nähtus, on ta samas ometi iga inimese oma. Keeleta poleks mõeldav indiviidi sisekõne ja keeleline väljendus. Indiviidi keel allub kollektiivsele keelekasutusele, ent samal ajal on kollektiivne keel indiviidide keelekasutuste summa.
Keel on ühtaegu nii lihtne kui ka raske. Lapsed omandavad keele, mille keskkonda nad sünnivad, kiiresti ja märkamatult. Just see on üks põhjuseid, miks eesti, vene, prantsuse ja muid rahvuskeeli nimetatakse “loomulikeks” keelteks. Samas on võimatu mingit keelt, isegi emakeelt, rääkimata mõnest võõrkeelest, täiesti selgeks saada. Ka kogenuim eesti filoloog ei tea kõiki eesti keele reegleid, sõnu, nüansse.
Igas elavas keeles leiavad üheaegselt aset kaks vastassuunalist protsessi – eemaldumine teistest keeltest ja neile lähenemine.
Eemaldumise aluseks on identiteediloome. See tähendab vastandumist võõrale, enese identifitseerimist võõrast eristudes. Lähenemise alus on loomulikud keelekontaktid ja uute keeleelementide ülevõtmine koos uute eluvaldkondade ülevõtmisega.
Võiks arvata, et mida enam on keeles reegleid, seda vähem on selles vabadust. Paradoksaalsel kombel kehtib ka vastupidine: mida rohkem reegleid, seda rohkem vabadust. Kui näiteks lauseehitust normeerib kahe reegli asemel kakskümmend reeglit, on sõnade lausesse ritta seadmise võimalusi kümme korda rohkem.
Loomulik areng
Näidete loetelu saaks suurema vaevata jätkata, aga mõte on sama: keel on paradoks, mistõttu paljudele keelega seotud küsimustele puuduvad ühesed vastused. See kehtib ka vaba ja reglementeeritud keelekasutuse kohta. Olemiseks ja arenemiseks vajab keel mõlemat, nii vabadust kui ka reegleid, ning selles mõttes on konservatiivid ja liberaalid ühes paadis. Juba üks tänapäevase keeleteaduse rajajaid Ferdinand de Saussure ütles, et keelemärgid on ühtaegu muutumatud ja muutlikud. Muutumatud, et inimestel oleks võimalik neid adekvaatseks suhtluseks kasutada. Muutlikud, et ühiskonna areng saaks kajastuda ka keeles.
Liberaalid ehk muutuste pooldajad ütlevad, et keel arenegu loomulikult. Aga tegelikult on ka konservatiivsus, muutuste vastu võitlemine või vähemalt püüd neid muutusi suunata, osa keele loomulikust arengust. Seda, et konservatiivsed jõud on keeles sama loomulikud kui liberaalsed, näitab asjaolu, et mõlemad on alati olemas olnud. Keele rohkem või vähem kontrollimatu areng ei tähenda, et pole vajadust keelekaitse järele. Ja keelekaitse sõnum pole kunagi olnud, et keelt peaks hoidma isolatsioonis, muutuste eest kaitstuna.
Paneksingi kõigile keelehuvilistele südamele: mõista keelt tähendab mõista ja aktsepteerida keelega seotud vastuolusid. Keeleline liberalism on teretulnud, aga ainult siis, kui on olemas keeleline konservatism. Liberaalsed keelemuutused teevad läbi konservatiivsuse tuleproovi. Nii jäävad neist alles ainult paremad.
