Enne Kingpoole ja Sammalhabemega tutvumist kulutas Muhv kogu oma vaba aja Muhvile adresseeritud kirjade kirjutamisele. Perioodikat ja raamatuid lugedes leian end aeg-ajalt mõtlemast: sellel autoril on Muhvi sündroom, ta ei kirjuta teistele, vaid iseendale; mitte selleks, et jõuda teisteni, vaid selleks, et jõuda iseendani.

Õieti pole kirjutamise kaudu iseendani jõudmise püüdes midagi halba, vastupidi: iseendale kirjutamine on teraapiline tegevus, sest aitab oma tundeid ja mõtteid talletada ja korrastada ning distantsilt analüüsida. Antropoloog Edward T. Hall arvab, et kogu keele esmane funktsioon ongi informatsiooni korrastamine. Nii et Muhv ei kirjutanud endale mitte sellepärast, et oli skisofreeniline psühhopaat, vaid selleks, et hoiduda muutumast skisofreeniliseks psühhopaadiks.

Kuid Muhvi, kes harrastas Muhvi kirjutamisteraapiat, ja autoreid, kes põevad Muhvi sündroomi, eristab üks oluline asi: esimene ei pidanud tarvilikuks oma resultaate avalikult eksponeerida, aga viimati mainitud kipuvad seda kogu aeg tegema. Küllap on põhjus selles, et Muhvi sundis tagant talumatu üksildustunne, ent avalike meediumide vahendusel iseendale kirjutavaid inimesi kannustab edevus.

Nartsissistlik kirjutamine

Tõsi, avaliku kirjutamise akt on juba loomuldasa pisut nartsissistlik, selles on alati mingi implitsiitne edevuselaeng. Kuid hea, kui see edevus oleks allutatud vastutustundele ja elementaarsele austusele potentsiaalse lugeja suhtes. Kui autor istub kirjutuslaua taha ainult sellepärast, et kõnetada oma edevat mina (näha oma loomingut ajaleheveerul või oma nime raamatuseljal, eksponeerida ennast kui kolumnisti, kirjanikku vms), ega hooli sellest, kas lõpptulemus ikka tõesti on laiemat avalikku tähelepanu väärt, pole ta parem kui kirp – väike, aga tüütu.

Kirbust ma õigupoolest kirjutada tahtsingi. Sellest Kirbust, mis on kord kuus Sirbi vahel. Kui see aasta aega tagasi novembris ilmuma hakkas, võrdles Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand uut ajakirja Pikriga ja seda tegin minagi, lootes, et uustulnukas areneb aja jooksul ja kannatab võrdluse välja küll. Aga nüüd Kirpu sirvides (just nimelt sirvides, sest lugemisest loobusin pärast kolmanda numbri ilmumist) mõtlen alati: väike sõpruskond, kes ei kirjuta mitte teistele, vaid iseendale. Kollektiivne Muhvi sündroom.

Hea küll, kirjutagu, aga miks peab see kõik ilmuma Eesti olulisima kultuuriväljaande vahel? Avalikkusega jagamist väärivat huumorit on Kirbus vähe; nii arvavad kõik, kellega sel teemal vestelnud olen. Ma ei taha olla ülekohtune ja tunnistan ausalt, et vahel satub jama sisse ka mõni pärl ning mitmest väljaande tegijast-püsiautorist pean ma väga lugu. Näiteks Raul Sulbist, kes on minu arvates üks Eesti huvitavamaid raamatukriitikuid. Aga Kirp tervikuna kargab küll tühja – ei aja ühti koera keerlema.

Ei taha ainult Kirbu peal hambaid teritada, sest näiteid on veel. Kas või kirjanduses. Vilde tegi juba ammu nalja, et sajast eestlasest üheksakümmend üheksa oskavad lugeda ja kirjutada ning üheksakümmend kaheksa ja pool nendest on kirjanikud. Ja lisas sardooniliselt: “Missugune õnnistatud maa!” Tänapäeval õnnistab seda maad ka blogikirjandus, mis internetist vägisi raamatukaante vahele trügib. Internet on selles mõttes hea koht, et seal tüütab igasugune looming justkui vähem ega raiska nii palju ressursse. Kuid ma annan endale aru, et edevuse rahuldamise mõttes on see juba devalveerunud meedium. Sinna pääsevad kirjutama nii paljud inimesed (paradoksaalsel kombel ka need, kes kirjutada ei oska), et oma nime ja loomingu nägemine seal ei pane enam kedagi erutusest ja uhkusest vabisema.

Ometi peaks iga avaliku kirjutamise ambitsiooniga inimene kirjutama asudes või vähemalt kirjutamist lõpetades endalt siiralt küsima: kas resultaat kõnetab lisaks mulle ja mu headele sõpradele ka võhivõõrast inimest? Ja kas selle taga on ainult edevus ja imetlus omaenda loomingu vastu või ka puhtsüdamlik usk, et kirjutatu on tõesti väärt soliidset trükipaberit ja üldisemat tähelepanu?