Link kopeeritud!

PRIIT PÕHJALA: Semiootika demüstifitseerimisest

 (12)
PRIIT PÕHJALA: Semiootika demüstifitseerimisest
----

Praegu toimub ühiskonnale iseloomulik ülereageerimine

Eelmisel aastal pälvisid semiootikud erakordselt palju tähelepanu, segades ennast mõneti tahtmatult mitmetesse tundlikesse ja skandaalihõngulistesse teemadesse. Riigiasutused tellisid semiootilisi analüüse, meedia püüdis neid (üksjagu puuduliku teabe põhjal, ent ometi objektiivselt) kajastada ning alati järgnes negatiivsete reaktsioonide tulv. Sel aastal on juba tellitud Lääne-Virumaa tunnuslause semiootiline ekspertiis. Kust siis järsku see semiootika?

Minu arvates on asjaolu, et avalikkus enda jaoks ühtäkki semiootika avastas, seotud semiootika demüstifitseerimise ajajärguga Eestis. Seni on kohalikul semiootikal olnud uudsusest ja müstifitseeritusest tingitud võõra positsioon. Sisuliselt on semiootika lausa aegade hämarusse küündiv teadus, kuid Eestis institutsionaalselt siiski väga noor ning valdavalt tundmatu ja arusaamatu.

Kõigele tundmatule ja arusaamatule on läbi aegade igasuguseid kahtlase väärtusega jooni omistatud, see on täiesti normaalne. Nii on semiootikagi paljude jaoks kui astroloogia: müs-tiline, esoteeriline ja eksootiline ebateadus. Indrek Hargla meistritöös “French ja Koulu” talitavad koguni maagialoogid-semiootikud. Säärasele ettekujutusele on andnud hoogu ka semiootika varjatus ja lubamatus Nõukogude Liidus, semiootika võõrik nimi ja raskepärane, kohati lausa hermeetiline keelekasutus, mis on siiski rohkem või vähem omane igale teadusele.

Semiootik kui maag

Semiootik võibki oma vahenditega uurida ka maagia valda kuuluvaid objekte (maagilised rituaalid, kellegi teadvuses võlu-väge omavad krüptogrammid jne), ent ta proovib seda teha siiski teaduslikult, olemata vähimalgi määral okultistlik. Nagu ütleb ühe väga populaarse ja müstilise raamatu füüsikust tegelaskuju Maximilian Kohler: “Ei tarvitse põdeda vähktõbe, et analüüsida selle sümptomeid.”

Praeguses semiootikaga seotud mahtras ilmnevad üsna mõistetavad võõra omakskujunemise mehhanismid: kohatine hõõrdumine, osaline vaimustus, tükatine võõristus ja hukkamõist, tavapärasest rohkem dialoogi ja tähelepanu, natuke nõidade ja ketserite põletamist, devalveerumise ja diletantismiga seotud ohud. Eks iga esmakordselt avalikkuse ette tiritud asi pakub alguses rohkem inimlikku huvi ja hindamistarvet.

Ent tasapisi saavad semiootikat õppima tulevad inimesed aru, et tegu pole alati põneva, vaid paiguti raske ja igavagi valdkonnaga. Tasapisi asendub lahmiv arvustamine argumenteeritud kriitikaga. Tasapisi muutub semiootika nähtavamaks ja arusaadavamaks, kaotades talle omistatud “ülima tõe kuulutaja” või “universaalse autoriteedi” rolli. See asendub seisukohaga “üks arvamus paljude seas”.

Praegu toimuv on meie ühiskonnale iseloomulik “ülereageerimine”, semiootika “normaliseerumise hetk” ja ehk ka “proovilepanek”, nagu ütleb semiootika-professor Peeter Torop (EPL 31.12.2005). Vähehaaval semiootiline sfäär normaliseerub ja naaseb tavalisse (ehk vaid pisut laienenud) voolusängi, kus saab tasakaalukalt tegutseda.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare