Link kopeeritud!

PRIIT PÕHJALA: Sõna teener ja valitseja

 (1)

KUIDAS MEEDIA piltide kaudu stereotüüpe loob

Küllap teatakse tänapäeval niigi, et pilt (olgu see siis pragmaatilist laadi foto või esteetilist laadi joonistus) ei ole sarnasusprintsiibist hoolimata alati usaldusväärne ega kajasta pelgalt “objektiivset reaalsust”. Ta laseb endaga manipuleerida ning on ise võimas inimestega manipuleerimise vahend. Võib-olla just seetõttu omandab pilt suhtlusvahendina üha rohkem kaalu ja sunnib endale järjest enam tähelepanu osutama.

Traditsiooniline humanitaaria vastandab pildi sõnale. Seda vastandust toetab neuropsühholoogia vaade ajupoolkerade eri funktsioonidele: parem ajupool on seotud pildilise, vasak ajupool aga sõnalise informatsiooni töötlemisega. Kuid sõna ja pildi vaheline pinge ei välista nende koosolu ning keerukaid vastastikku täiendavaid suhteid. Semiootikaprofessor Peeter Torop on öelnud, et pilt ei ole tänapäeval lihtsalt pilt, pildilisus kasvab sõnalisuse arvelt ja sõnalisuse kaudugi.

Ülaltoodu kehtib ka sõnakeskses trükimeedias, kus pilt eksisteerib harva üksinda – temaga on peaaegu alati koos kirjas materialiseerunud sõna artikli, pildiallkirja või koguni pildi enda sisse asetatud teksti näol. Pilt suunab sõna tõlgendamist ja sõna suunab pildi tõlgendamist, nad on ühtaegu määratud nii vaatajale kui ka lugejale ning kasvatavad teineteise sisendavat jõudu. Sageli on raske öelda, kumb valitseb kumma üle.

See ei ole piip

Pildi ja sõna endastmõistetavat seost pilkas kunstnik René Magritte, kujutades oma krestomaatilisel joonistusel perfektset piipu ning varustades joonistuse tekstiga “See ei ole piip”. Filosoof Michel Foucault’ arvates käitus ta niimoodi, pealtnäha vastuoluliselt sellepärast, et suunata tähelepanu nimetamise aktile enesele. Tõepoolest, pildi ja sõna vastuolu lammutab nende komplementaarse suhte: me teadvustame kumbagi eraldi ning oleme seetõttu võimelised mõlemat kriitilisemalt hindama.

Ent meedias sääraseid vastuolusid välditakse: pigem püütakse sõna usaldusväärsust pildi abil tõsta või vastupidi. Alljärgnevalt mõni lihtne näide sellest, kuidas pildi ja sõna ansambel võib tänapäeva meedias toimida.

Esiteks on pilt loomulikult suurepärane stereotüüpide loomise vahend. Sageli lisatakse mingist ühiskonnagrupist rääkivale tekstile selle grupi kõige marginaalsema esindaja pilt: terviku (väärast) osast tehakse kogu terviku esindaja. Seda võtet kutsutakse ka metonüümiaks. Nii illustreerivad homodest kõnelevaid artikleid ennast paraadidel afisŠeerivad keigarid ja asotsiaalidest rääkivaid lugusid kõige paistetanumad kodutud. Massimeedia loogika kohaselt on see normaalne, sest püüab pilku ja seob potentsiaalset lugejat. Teisalt hakkab säärane metonüümiline võte lõhkuma tõeseid sotsiotüüpe ning looma või kinnistama sallimatust tekitavaid stereotüüpe.

Loomulikult ollakse huvitatud eri stereotüüpide loomisest. Kui poliitiliselt kallutatud väljaanne tahab soositava partei juhtfiguuri näiteks valimiste eel eriti heas valguses näidata, lisab ta sõnalisele oodile ka vastava pildi.

Valimiste fotogeenilisusest kõnelev semiootik Roland Barthes märgib: “Otsevaade rõhutab kandidaadi realistlikkust, eriti kui tal on ees pilku puurivaks muutvad prillid.” Poolprofiilis kujutamine rõhutab aga “tõususuunda, kandidaadi nägu on seal tõstetud ebamaise valguse poole, mis teda hingestab ja üleinimlikesse kõrgustesse tõstab; ta on jõudnud õilsate tunnete olümposele, kus lahenevad kõik poliitilised vastuolud”.

Pilt on vahendav meedium

Levinud on ka positiivse atribuutika – rahvuslike sümbolite, laste, loomade, spordivahendite jms – pilti lülitamine. Kes meist poleks näinud rahvarõivais, sõdurikiivriga või suusamütsis poseerivat “rahvapoliitikut”? Võimalik on ka vastupidine variant: poliitikut näidatakse meelega negatiivses kontekstis. See on loomulikult raskem, sest sellisel juhul pole tavaliselt tegemist lavastatud pildi, vaid “tõe hetke” tabamisega.

Ülaltoodut silmas pidades on oluline, et pilt (nagu kirjalik sõnagi) ei ole vahetu, vaid vahendav meedium ning asjaosalistel ehk kujutatavatel pole võimalik enda kaitseks otse välja astuda.

Loe veel

Pilt mängib koos sõnaga meedias olulist rolli. Ta ei ole tühipaljas dekoratiivne element, vaid võtab aktiivselt osa tähendusloomest, luues uusi ning kallutades juba olemasolevaid ideid. Pilt on mõjus suhtlusvahend, sest temas on määratult palju sisendusjõudu. Tema keel on universaalne, sest seda on võimelised lugema kõik inimesed, olgu nende emakeeleks eesti, taani või araabia keel.

Küsimus on selles, kuidas pilti loetakse, sest ümbritseva mõistmist ja hindamist mõjutab ka lugemise viis. Kui me püüame pilte “lähedalt” lugeda, võime avastada, et pealtnäha lihtsaimgi pilt võib osutuda piltmõistatuseks.

Nüüdsest hakkab Eesti Päevalehe meediakriitika rubriigis regulaarselt ilmuma meedias ilmunud pilte analüüsiv artikkel, mis vaatleb olulisemate sündmuste ja vaidlusteemade kajastamist pildis, piltide tähendust ja mõju, kasutatavaid võtteid ning pildi ja sõna (vältimatuid) seoseid.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare