Priit Sibul: kellele kuuluvad meie lapsed?
Haridusminister Jürgen Ligi püüab debatti siduda õpetajate palgatõusuga ning väita, et need, kes on erakoolide riigieelarvest toetamise poolt, on justkui automaatselt õpetajate palgatõusu vastu.
See väide ei vasta tõele ja oma olemuselt on selline vastandumine eriti küüniline ja poliittehnoloogiline. Jutt käib ju ikkagi meie lastest ja nende haridusest! Lapsevanema ja maksumaksjana on mul küsimus, kas mina ei võigi valida, kus mu lapsed koolis käivad? Erakoolid pole tekkinud ju niisama tühja koha peale, vaid olukorra on tinginud asjaolu, et lapsed on erinevad, ja seetõttu vajavad nad ka erinevat lähenemist. Reeglina suudavad seda pakkuda munitsipaalkoolid, kuid teinekord on lapse jaoks sobivaimaks erakoolide lähenemine. Loomulikult on riigieelarvel lagi ees ning kulude kasvamine ilma kokkuhoiuta on sisuliselt ebarealistlik, kuid seetõttu ei saa hakata õpetajate palgatõusu pidurdamises süüdistama neid, kes nõuavad endale võrdseid rahastamistingimusi munitsipaalkoolidega.
Erakoolid ei ole kurja juur, pigem vastupidi. Eraalgatus haridussüsteemis on suur saavutus - hariduse uuendaja ja kaasamise eestvedajana. Just erakoolidest leiame tavapärasest erinevaid ja tihti ka efektiivsemaid õppemetoodikaid ning keskmisest rohkem kogukondlikkust. Vanemad panustavad erakoolidesse - võrreldes tavakoolidega - rohkem nii oma aega kui ka rahalisi vahendeid.
Maksumaksja vs. riik ehk kelle kanda on koolide tegevuskulud?
Nüüd, kus riigi rahakott pitsitab, otsitakse lahendusi. Minister Ligi ees on rasked valikud, haridusvaldkonna prioriteediks on seatud õpetajate palgatõus, aga vahendeid selleks pole piisavalt. Kogenud poliitikuna vastandab ta poolehoiu võitmiseks väiksema grupi, erakoolid, suuremale ehk siis õpetajatele. Ma ei vaidlusta õpetajate palgatõusu olulisust, aga kindlasti ei saa seda teha iga hinnaga ega ka vahendeid valimata.
Millest tekkis üldse erakoolide rahastamise probleem? Nimelt muutis Riigikogu 2010. aastal kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks erakoolide tegevuskulude katmise. Riigikohtu otsuse alusel ei tohi riik panna omavalitsusele lisaülesandeid ilma selleks vahendeid eraldamata. Nõnda peab riik nüüd omavalitsustele kompenseerima erakoolide tegevuskulude katteks eraldatud vahendid.
Minister Ligi räägib erakoole puudutavas debatis riigi (aga peaks rääkima maksumaksja) kulutustest erakoolidele, mis pidavat olema poolteist korda kõrgemad munitsipaalkoolidega võrreldes. See on vähemalt pooltõde kui mitte sisuline vale. Rääkides maksumaksja kulust, siis tuleb tähele panna, et lisaks riigieelarvele panustab ta ühiskonda ka kohalike omavalitsuste eelarvete kaudu. Ja omavalitsuste kaudu panustatakse see raha omakorda haridusse, ent munitsipaal- ja riigikoolide osa on märgatavalt suurem kui erakoolide oma. Unustada ei tohi ka, et hoolimata sellest, millises koolis laps käib, on tema vanemad ikka maksumaksjad.
Teiseks tuleb silmas pidada, et mitte sugugi igal pool pole koolikohti üle, vaid mõnel pool on lausa puudu. Veidral kombel on kohti puudu just omavalitsustes ja piirkondades, kuhu erakoole asutatakse (näiteks Tallinna Kesklinn ja Kohila alev, aga ka mitmed teised kohad). See näitab ehedalt, kuidas ka haridusvaldkonnas toimib nõudluse ja pakkumise suhe.
Vanemate võõrandamatu õigus
Kogu arutelu käigus, mis käib eraharidusele kuluva rahastuse üle, on läinud kaotsi kõige olulisem - lapsed. Küsimus ei ole ju pelgalt selles, kellele kuulub koolimaja ja kas raha tuleb riigi või omavalitsuse eelarvest, sest mõlemad põhinevad maksumaksja panusel. Veel olulisem on, et laps saaks enda arenguks parima hariduse ja vanematel oleks otsustav sõna laste hariduse valikul. Just nõnda ütleb ka põhiseaduse paragrahv 37.
Selleks, et haridus kättesaadavaks teha, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajaliku hulga õppeasutusi (nõnda sätestab põhiseadus), aga avalikul sektoril pole kohustust luua ühetaolisest standardist erinevaid koolikeskkondi. Selleks ongi erakoolid ja just sellel põhjusel annab seadus nende asutamiseks õiguse.
Meil on vaja õiguslikult defineerida koolivõrk ning koolivõrgu osaks peavad omandivormist sõltumata olema kõik koolid. Koolivõrgu kujundamisel peab loomulikult olema võimalik kaasa rääkida ka kohalikul omavalitsusel. Kõigisse koolivõrgu koolidesse tuleb panustada maksuraha ühetaoliselt, kompenseerides nii haridus- kui ka tegevuskulu. Konkreetse koolihoone omandiga seonduvad kulud on muidugi hoone omaniku kanda. Praegu oleks õige erakoolide lapsevanemaid tänada, et nad on lisaks oma lastele panustanud ka üldise haridussüsteemi rikastamisse.
Maksumaksja mitte ei maksa kinni erakoolide laste ja vanemate erihuvisid, vaid nood panustavad ise haridusellu lisaressursse ning rikastavad seeläbi kogu süsteemi. See on hea ja nõnda see peab ka jääma.
