Sellist tagasimaksesüsteemi on võimalik soovi korral laiendada, et madalamate ja ka keskmisele palgale lähenevate palkade maksukoormust veelgi vähendada. Tegemist pole jalgratta leiutamisega. See on maailmas ära proovitud süsteem, mida toetavad nii parem- kui vasakpoolsed erakonnad, sest see motiveerib töötama, kasvatab madalamapalgaliste sissetulekuid ja vähendab vaesust samaaegselt. Küsimus on pigem selles, kelle arvelt võtta süsteemi laiendamiseks raha?

Hoolimata oma keerukast esitusest on Trasbergi ettepaneku sisuks võtta suuremat palka teenivatelt inimestelt rohkem tööjõumakse ja madalamat palka teenivatelt selle võrra vähem. Teisiti ei tuleks rehkendus kokku. Ettepaneku sisuliseks probleemiks on asjaolu, et veelgi suurem maksukoormus kõrgema lisaväärtusega töökohtadele pärsib nende loomist. Samuti on astmelistel maksusüsteemidel kalduvus areneda nii, et ühe enam inimesi hakkab palgatõusu korral maksma rohkem makse. Mida kõrgem maks, seda väiksem sissetulek.

Tööturu ja tööjõumaksude seisukohast ei ole sisulist vahet, kas muutub tulu- või sotsiaalmaks, sest inimese jaoks on lõpuks oluline summa, mis laekub pangaarvele. Raha käib välja ikkagi ettevõtja. Küll tähendab Trasbergi ettepanek, et mitmed sotsiaalsed garantiid nagu haigushüvitised, mis praegustes seadustes on seotud tasutud sotsiaalmaksuga, madala palga saajatel ilmselt väheneksid, kui seadusi vastavalt ei muudeta.

Sotsiaalmaksu jagamine töövõtja ja tööandja maksuks on küll mõistlik, kuigi tegemist on nullsumma mänguga. See ei anna küll kummalegi osapoolele rahalist võitu või kaotust, aga sellel on teavitav efekt. Täna ei adu enamus inimesi kui suur on tööandja kogu palgakulu töötaja kohta koos sotsiaalmaksuga. Samuti paneks see inimesi rohkem mõtlema, kui palju ja milleks konkreetselt makstakse makse sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu ülevalpidamiseks.