President muretseb peamiselt selle pärast, et Eesti riiki on popp viletsaks pidada. Peaminister kutsub üles Eesti üle uhke olema. Kultuuriajakirjanduse traumakirurg soovitab teha teadlikku tööd, et jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. Hariduse ja teaduse peasuunaja lubab rakendada „informatsioonilist enesemääramist” – ega pelgalt tõemõõgaga seda võitlust võida. Keerame aga patsid rohkem pingule, küll siis tütarlapsel naeratus ka kestab, nagu ühe anekdoodi ainetel võiks arvata.