PRIIT SIMSON: Iseseisvuse hinnalipik

Baltikumi jõudnud NATO lendureid võeti vastu meediaelevuse, sõimu ja peksuga. Sõimu jagas üks vene erukindral, kes lubas emakese Vene piirist üle sõitjad taevast alla tuua, ja peksu eest hoolitsesid pidutujus leedu noored. Kuid lisaks ebasõbralikule algusele maa peal võivad tulijaid taevaski oodata närvepinguldavad katsumused.

Lisaks harvadele inside-lugudele sellest, kuidas Vene lennukid on pikalt Eesti piirides lennanud, viitavad Eesti õhuväelased sellele, et idanaabri mitmesugused surveavaldused õhus pole sensatsioon, vaid käitumisharjumus. Näiteks tõuseb slaavi piloot õhku, lendab Eesti piiri suunas ja kiirendab. Pidurdus ja ümber-pöörd toimuvad alles vahetult enne Eesti õhuruumi jõudmist. Kaitseministeeriumi mantra, et “Eesti on NATO õhuruum”, vajab ilmselt venelaste silmis alles kogukat tõendusmaterjali ja see pannakse paika närvimängu käigus. Nüüd leidub Balti riikidel vähemasti, millega seda mängu mängida.

Belglaste Pistriku-nimelised lennukid viivad paratamatult mõtte ka sellele, millal jõuab Eesti ise oma õhu suveräänsuse tagamiseni. Numbrid on siin karmid, sest hinnanguliselt läheb üks sellesarnane hävitaja maksma 250 miljonit krooni, üksainus tema pardarakett aga ligi miljoni. Paari lennuki käigushoidmine tähendaks kaitse-eelarvele ilmselt seda, et tuhanded ajateenijad jääksid tulevikus võtmata.

Ometi on kurss lennukihankele ilmselt kaugemas tulevikus paratamatu. Vaadakem oma põhjanaabreid, kellel on kümneid lennukeid. Nendega võrdväärseid pingutusi tehes peaks Eesti oma vaesusele ja väiksusele vaatamata olema võimeline vähemalt mõne lennuki muretsema. Oma territooriumi suveräänsuse tagamine on lihtsalt iseseisvuse hinnalipiku küljes.

Kuid Vene lennukite hiljutised jõhkrad reidid Eesti õhus panevad ka küsima, miks on kaitseministeeriumi poolt avalikkusele pakutud ohuhinnangu tõlgendused nii optimistlikud. Milleks korrutada julgeolekukeskkonna iseloomustustes üksnes seda, et “laia-ulatusliku rünnaku ohtu pole näha” ja jätta pea rääkimata sõjalise surve stsenaariumist?

Kaitseministeerium on üldsust varustanud jutuga “asümmeetrilistest ohtudest” ja 11. septembrist, kuid ülelendavas võõrlennukis pole midagi “asümmeetrilist” ja ka 11. september pole Vene julgeolekuanalüütikute kirjutistes kuigi oluline. Neile on tähtsad muud kuupäevad ja nende “päev, mil muusika suri”, saabus siis, kui Põhja-Atlandi liitlased Jugoslaaviat ründasid. Just Kosovos, mitte Manhattanil määratleti Venemaa uus maailmapilt ja Eesti kaitsestruktuuride paberid võiksid sisaldada vihjet sellele, mitte rääkida uuest julgeolekukeskkonnast, kus lõukoer ja veis üheskoos õlgedest pruukosti võtavad.