PRIIT SIMSON: Kas Huntington oli prohvet?

Har­va juh­tub, et po­li­to­loog mur­rab end igap­äe­va­tead­vus­se, et te­ma töid tun­ne­vad tei­sed­ki pea­le vä­hes­te, kes lä­bi­vad po­li­to­loo­gia­loen­guid.

Nen­de püha­de ae­gu 81-aas­ta­selt sii­t il­mast lah­ku­nud Sa­muel P. Hun­ting­ton oli just sel­li­ne po­li­to­loog-su­pers­taar.

Hun­ting­to­ni lä­bilöö­givõime alu­seks oli ajas­tus. Külm sõda oli lä­bi. Pool sa­jan­dit keh­ti­nud ku­ju­telm ka­he­poo­lu­se­li­sest maail­mast, kus sei­sa­vad vas­ta­ku­ti kom­mu­nist­lik ja ka­pi­ta­list­lik leer, oli päe­vasünd­mus­te poolt iga­ne­nuks muu­de­tud. Rah­vus­va­he­lis­te su­he­te spet­sia­lis­tid su­kel­du­sid „Ken­na­ni võist­lu­ses­se”, kus igaüks püüdis en­nus­ta­da uut, külma sõja järg­set maail­ma­kor­da – nii na­gu kümnen­deid va­rem oli proh­vet­li­kult en­nus­ta­nud külma sõja aeg­set maail­ma­kor­da Tal­lin­nas­ki tee­ni­nud USA dip­lo­maat Geor­ge Ken­nan. Võist­lu­se ava­kat­se te­gi Fran­cis Fu­kuya­ma oma raa­ma­tu­ga „A­ja­loo lõpp ja vii­ma­ne ini­me­ne”, mil­les ta väi­tis, et lää­ne­li­ku­le li­be­raal­de­mok­raat­li­ku tu­ru­ma­jan­du­se ideo­loo­gia­le po­le jää­nud enam tõsi­seid võist­le­jaid.

Hun­ting­ton pak­kus pes­si­mist­li­ku­mat ku­jut­lust, ol­les vä­ga tu­gev oma idee­de esi­ta­mi­sel. Te­ma hin­nan­gul pi­di tu­le­vi­ku­maail­mas ideo­loo­gi­lis­te ja ma­jan­dus­li­ke konf­lik­ti­de ase­mel esip­laa­ni­le tõus­ma kul­tuu­ri­lis-re­li­gioos­sed vas­tuo­lud.

„T­si­vi­li­sat­sioo­ni­de eral­dus­joon­test ku­ju­ne­vad tu­le­vi­ku la­hin­gu­joo­ned,” en­nus­tas po­li­to­loog. Te­ma löök­lau­sed „t­si­vi­li­sat­sioo­ni­de kok­kupõrge” ja „is­la­mi pii­rid on ve­ri­sed” sat­tu­sid kom­men­taa­to­ri­te kõnep­ruu­ki nii­pea, kui ku­sa­gil lõhkes pomm või kaa­per­da­ti len­nuk. Eest­la­sed olid vaik­selt tä­nu­li­kud, et Hun­ting­ton pai­gu­tas lää­ne­maail­ma pii­ri Nar­va jõele.

Maksab jõudude tasakaal

Oli tal õigus? Õi­gus­ta­tud oli te­ma pes­si­mism ra­hua­jas­tu suh­tes. Pa­re­mas vor­mis on ka te­ma tees sel­lest, et rii­ki­de mo­der­ni­see­ru­mi­ne ei tar­vit­se kaa­sa tuua de­mok­ra­ti­see­ru­mist ja de­mo-kra­ti­see­ru­mi­ne ei pruu­gi tä­hen­da­da lää­nes­tu­mist. Aga kas kul­tuu­ri­li­ne lä­he­dus on rii­ki­de koon­du­mi­se pea­mi­seks alu­seks? Ilm­selt mit­te. Ter­ro­ris­tid, kes on tih­ti ta­gaot­si­ta­vad ka oma is­la­mi­rii­gist ko­du­maal, ei kva­li­fit­see­ru kui­da­gi kok­kupõrke­teoo­ria kin­ni­ta­ja­teks, sest nen­de ta­ga po­le veel tsi­vi­li­sat­sioo­ni. Pär­sia la­he piir­kon­na araa­bia rii­gid ot­si­vad pi­gem võima­lu­si Iraa­ni usu­ven­da­de ta­sa­kaa­lus­ta­mi­seks kui nen­de­ga kam­palöö­mi­seks. Kui Hii­na naab­rus­kon­na rii­gid rel­vas­tu­vad eeskätt Hii­na vas­tu, siis vii­tab see pi­gem va­na­mood­sa­le jõudu­de ta­sa­kaa­lu po­lii­ti­ka­le kui uud­se­le kul­tuu­ri­li­se­le koon­du­mi­se­le. Kul­tuu­ri­li­selt üht­ne lää­ne­maailm on po­lii­ti­li­selt lõhe­ne­nud pea iga krii­si ajal.

Kes jul­geb ar­va­ta, saab ka sar­ja­ta. Ar­vus­ta­ja­te­le tun­dus, et kul­tuu­ri­konf­likt on pi­gem is­la­mi­maa­de sees. Kok­kupõrget tõlgen­da­ti mõni­gi kord pa­ra­ta­ma­tu­na ja is­la­mit ra­vi­ma­tult vä­gi­vald­se­na. Kuid te­ge­li­kult Hun­ting­ton ei pak­ku­nud õigus­tust is­la­mi­rii­ki­de ründa­mi­se­le, vaid pi­gem hoia­tas tsi­vi­li­sat­sioo­ni­de si­seas­jus­se sek­ku­mi­se, tek­ki­da võiva ahel­reakt­sioo­ni eest, kus üks tsi­vi­li­sat­sioo­ni lii­ge tõmbab sõtta ka tei­se.

Iga proh­ve­ti saa­tu­seks on ol­la vää­ri­ti mõis­te­tud. Hun­ting­to­ni on ju­ba pii­sa­valt vää­ri­ti mõis­te­tud, kuid proh­ve­tiks po­le ta saa­nud. Se­ni. Sest ae­gu­mistäh­tae­ga ta oma en­nus­tu­se­le ei li­sa­nud.