PRIIT SIMSON: Treeni ennast nooremaks
Ja mis on veel põnev – märkan, et trennist on vaimustunud mu ligi 30-aastased eakaaslased, kelle eelmine intensiivsem enese liigutamise periood jääb kas pea poole elu tagusesse teismeliseikka või kes alles nüüd hakkavad end esimest korda ilma kehalise kasvatuse õpetaja vileta treenima.
„Huvitav, et päris mitmed tüübid on hakanud just nüüd kõvemini trenni tegema,” mõlgutas sõber oma 30. sünnipäeval. Kingiks tellis ta sporditarbeid ning sai kuuli, ketta ja oda. Kuul tõugati küll peo käigus kogemata jõkke, kuid see selleks. Meeles mõlguvad tal nii kümnevõistlus, täispikk jooksumaraton kui ka järgmise talve Kalevipoja pikk uisusõit. Omal ajal tegi ta kergejõustikku, kuid ülikool ja tööelu algus lükkasid trennitegemise tagaplaanile. Kuni praeguse uue hooni.
Minu kaaslane kergejõustikutrennist, omaaegne väle keskmaajooksjast tütarlaps, kes vahepeal spordist sootuks võõrdus, kutsub nüüd pidevalt megapikkadele orienteerumisüritustele – Xdream, rogain ja muud võõrsõnad.
Mõned klassivennad, kes keskkoolipäevil püsivamalt trennis ei käinud, on hakanud nüüd suusatama ja rattaga sõitma, käivad vahel jooksmas. Olgu, presidendiproua tasemel trennigraafikut neil pole, kuid keskkoolipäevil ei paistnud neist keegi tulevase rahvaspordiürituste püsikliendina. Tartu maratoni nelikürituste sari on aga nüüd neile enese proovilepaneku inspiratsiooniallikas.
Seltskondlik jooksusari
Samasugust mobiliseerivat mõju on avaldanud ka Swedbanki jooksusari, mis on suutnud sörkima panna isegi need, kelle jaoks jooksmaskäimine ei kuulu tavaliselt esimese 20 pähe tuleva mõtte sekka. Iseenesest on see ju jabur üritus – sõita kusagile kaugele kambakesti sörkima, kui seda võib teha ka bensiini kulutamata, näiteks otse koduuksest välja astudes ja üksi. Aga mitte kõik ei suuda seltskondliku kohustuseta seda teha ja seega täidab üritus oma eesmärgi – panna inimesed tegema seda, mida nad muidu ei teeks.
Sedasama 30 eluaastaga tärganud spordihuvi tunnen ka enda puhul. Veel aastat viis tagasi ei tundunud kambaviisiline poolmaratonide jooksmine kuigi paeluv. Pikemaid trennipause tegin kergema südamega. Aga nüüd on trenniisu suurem ja üritused sunnivad ikkagi natuke liigutama.
Kust see kahekümnendate lõpu-kolmekümnendate spordihuvi siis tuleb? Ilmselt aastatega kaasnevast prioriteetide muutumisest.
Keskkooli järel võtab uute koolide uus keskkond oma tähelepanu. Siis algab noore tööinimese elu, kus jällegi on sisseelamine tähtsam kui miski muu. Nüüdseks on tööd tehtud juba niigi ja saanud üsna ilmseks, et seda jõuab teha veel kümnendeid. Lühidalt, end
ainult tööga tappa pole mõtet. Pigem tuleb vaadata, kuidas stress kanaliseerida.
Ja võib-olla on see ka moodus, kuidas vältimatut vananemist endast illusoorselt eemal hoida – elukümnendi vahetus on esimene aeg, mil inimesed hakkavad tõsisemalt aastate möödumisele mõtlema. Organism ei tarvitse enam kontorielu ja söödud šašlõkki kolme õllega andeks anda. Jookseme aastate eest ära. Kui oled sama väle kui muiste, siis ju oledki noor.
