Sõltumata sellest, kas see väide peab paika või mitte, tekib küsimus, kuidas sai veel keegi taoliselt positsioonil olijatest jääda nii kauaks gülenistide väljapuhastamisest kõrvale, mis on kestnud kuude kaupa ja teostatud pigem ülearu agaralt kui liig tagasihoidlikult.

Tugev ideoloogiline motiveeritus

Kuid tuvastada gülenistide puhul, kas neil selle või teise rünnakuga mingit pistmist sai olla, polegi nii lihtne. Nad ei väljasta avaldusi, kus ühele või teisele riigile tuld ja tõrva kaela manatakse. Nende jutt ei sarnane kunagi ISISe või Al-Qaeda ähvardustele. Avalikes väljaütlemistes on gülenistid alati rõhutatult rahumeelsed. Tõsi, päris paljud türgi ilmikud, kes samuti valitseva režiimi vastased, ütlevad, et see kõik on show ja konspiratsioon. Seega võib eeldada, et me ei saagi niipea täit kindlust, kelle korraldusel, kui üldse, atendaadi sooritaja tegutses. Laskja on ju nüüdseks surnud.

Kuid üks paistab olevat selge – Vene suursaadik Andrei Karlovit kaheksa kuuliga tabanud politseinik Mevlüt Mert Altıntaşi tegevus oli hämmastavalt otsusekindel. Selle taga pidi olema äärmiselt tugev ideoloogiline motiveeritus.

Kui inimene läheb ellu viima atentaati, teades, et ta sellest elusana välja ei tule, kõneleb see tugevatest veendumustest. Ja ehkki tugevad veendumused võivad välja kujuneda ka „üksikul hundil“, küpsevad ja tugevnevad need sagedamini ühesuguselt mõtleva seltskonna vastastikusel toetusel.

Laskmise eel ja ajal hõikas laskja süüdistusi Aleppo pommitamise eest. Meil pole mingit põhjust arvata, et surmamineja, ükskõik kui eemaletõukavad on tema teod, poleks oma motiivides siiras. Surma palge ees pole ju põhjust teeselda.

Vennaskonnalik mõtteviis

Samas torkab taolise rünnaku puhul silma nõrk empaatiavõime. Raske on uskuda, et diplomaadi tapmine pälviks laiemat heakskiitu, sest see pole mitte üksnes mõrv, vaid ka puutumatu isiku tapmine, mis on reeglina raskendav asjaolu.

Sellise teo läbiviimine näitab, et elluviija küll arvestas rahvamasside toetusega – Aleppo pommitamine Vene lennukite poolt on Türgi avalikkuses selgelt vaenu tekitav tegevus. Kuid nõnda äkilist sammu vaevalt laiem publik heaks kiidab. Saadik on riigis külaline, külalise ründamine aga on Türgis rohkemgi tabu kui ta seda mujal oleks.

Välisdiplomaadid Türgis pole uuema ajaloo jooksul kannatama pidanud. Küll aga olid Türgi diplomaadid 1980. aastatel armeenia äärmusorganisatsiooni atentaatide sihtmärgiks ja neid tapeti kümneid.

Mõnes mõttes on selle atentaadi tekkelugu sarnane Türgi sellesuvise riigipöördekatsega. President Recep Tayyip Erdogani vastaseid on palju, kuid riigipöörde vastaseid on veelgi rohkem. Kuid läbiviijad, kelle päritolu on samuti hämar, seda ei mõista. Nad ei saanud aru, milline võiks olla nende tegevuse potentsiaalne vastuvõtt. See kõneleb vennaskonnalikust mõtteviisist.

Esialgsed noodid Vene-Türgi suhetele tumedat tulevikku ei kuuluta. Kuid Türgi on ka Venemaale uurimise osas silmatorkavalt palju vastu tulnud, lubades maale venelaste juurdlustiimi.

Millest see kõneleb? Esiteks kindlasti koostöösoovist. Režiim, mis pole majanduslikult enam kaugeltki edukas, ei saa endale lubada veel üht külma sõda Venemaaga. Kuid teiseks, sellest, et Türgi võimud usaldavad oma jõustruktuure pärast atendaati ja pärast suvist riigipöördekatset peaaegu sama vähe kui venelased.