Lämmataks majanduskasvu? Tõesti? Kas kõik need 0,6 protsenti? Just selline oli meie majanduskasv tänavu teises kvartalis võrreldes aastatagusega. Taolised numbrid sobiks pigem vanaldase Brežnevi stagna-aega kui praeguse noorusliku peaministri kuvandiga.

Kuni valitsusliit kasutab retoorikat, et kuskil on mingi kasv, on vale nende diagnoos ja kuni püsib vale nende diagnoos, on raske näha tulekul ka õiget ravi.

Muidugi, alati võib ju arutada selle üle, kas üks või teine maksumeede teeks olukorda hullemaks, sest hullemaks saab ikka minna. Jõuda näiteks miinusesse. Ega Eesti majandus pole nagu Lenini-aegne proletariaat, kellel polnud kaotada midagi peale ahelate. Kuid majanduskasvu ei saa lämmatada, sest teda peaaegu polegi.

Ja veel: kui läheb aruteluks, kelle maksualased ettepanekud on kasulikumad, ja kellel laastavad, siis pole valitsusliidul suurt millegagi kiidelda. Alkoholiaktsiisi tõstmine on juba toitmas Läti majandust ja sellest aimduse saamiseks piisab, kui kõnelda Lõuna-Eesti väikepoodides või külastada Lätis paiknevaid piiripealseid poode. Eitamine on mõttetu, minge ise kohale. Alko1000 kaupluse ruumes Eesti piirist loetud meetrite kaugusel käib vilgas kaubandus.

Positiivne on muidugi see, et kasvu hoogustamine on muutunud oluliseks vähemalt valitsuserakondade retoorikas. Varasematel aastatel oli kombeks rääkida pigem riigieelarve tasakaalust, mis mõjus enam-vähem nii, nagu hindaks Eesti rahvuskoondise treener esmajoones mitte lõppskoori, vaid pallivaldamise protsenti.

Kas keskkond ikka on soodne?

Paraku paistab olevat üsna hägune arusaam, mis võiks ja peaks olema riigi roll majanduse arendamisel. „Küsimus ongi, kuidas saab riik eelarvepoliitiliste otsustega majandust elavdada,“ teatab Holsmer. „Olen seda meelt, et valitsus on ettevõtjatele eeskätt soodsate tingimuste ja mängureeglite looja, mitte ainuisikuline “majanduskasvu tõstja”.

See jutt tekitab muljet, nagu oleks ainus alternatiiv praegustele valikutele paisuv riigikapitalism ja soodsate tingimuste ning mängureeglite osas poleks justkui teha midagi.

Pigem aga tasukski küsida, kas seesama keskkond, mille loomise eest valitsus peab hoolitsema, ikka on nii soodne? See, mis maailmas lõpuks asjad paika paneb, on rahavoog, mitte koht „Doing Business“ tabelis. Koht tabelis paraneb aina, majandus paraku mitte, seega võiks sellele viitamise peaargumendina lõpetada.

Eksporti kahjustavad otsused

„Oluline on aidata meie ettevõtteid ekspordis ja uute turgude leidmisel,“ ütleb Holsmer. Õiged sõnad. Paraku jääb sellest aastast meelde Shanghai kaubandusesinduse kinnipaneku otsus ning teistegi välisesinduste koomale tõmbamine.

Holsmer on ka rõhutanud, et olulisemad kaubanduspartnerid kasvavad ühe protsendi ringis ja see hoiab meidki kinni. Paraku jätab ta mainimata, et kaubanduspartner Rootsi majandus kasvab silmatorkavalt hästi ja mitte väga ammu kõneldi seal ligi neljaprotsendisest majanduskasvust – igati tubli näitaja arenenud majanduse kohta, kus numbrid on enamasti tagasihoidlikud.

„Riigieelarve toetab majanduskasvu“ , teatas Holsmer meile oma ligi kuutaguses pressiteates. Aasta tagasi ajas rahandusminister Sven Sester täpselt sama juttu: „Riigieelarve toetab majanduskasvu“ (28.11.2015, Põhjarannik). Toetamise tulemus? 0,6 protsendine majanduskasv.

Majanduskasvu hoogustamine praeguselt tasemelt on ilmselt keeruline, sest nii paljudki targad pead on loobunud oma ideid jagamast, mööndes, et head vastust polegi.

Kuid see pole kindlasti põhjus intellektuaalseks kapitulatsiooniks. Teen ettepaneku viia valitsussektoris palgad sõltuvusse majanduskasvust. Siis ehk püsivad saavutused ja saavutamata jäänu paremini meeles.