Lisaks liikluse küsimuse tõstatamisele tuleb Marekile Helmile tänulik olla hoopis selle eest, et ta andis hea võimaluse märkida mõnd politseiga seotud aspekti, millele sisulisem tähelepanu pööramine aitaks kaasa politsei arengule, sest just sellest ju Marek Helm kirjutab. Liiklus on vaid näide.

Meil on privileeg elada väga turvalises riigis, kus muudatused turvalisuse baasmõõdikutes (tapmiste arv, vangide arv, inimeste turvatunne) annavad põhjust aplodeerimiseks — Eesti inimesed ja turvalisusega seotud institutsioonid on olnud väga tublid. Võiks öelda, et turvalisus kuritegevuse mõttes ei ole enam „teema”. Sügisel 2016 leidis vaid 3% Eesti inimestest, et kuritegevus on peamine riigi ees seisev mure ning hoopis tervishoid ja sotsiaalkindlustus (41%), majandus (33%) ja nt töötus (24%) on need küsimused, mida inimesed oluliseks peavad. Turvalisuse asukoht selles hierarhias on asjakohane ja selle üle vaidlust ei ole. Küll aga on küsimus selles, kuidas tagada areng organisatsioonis ja valdkonnas, millele ei ole „turgu”? Kuidas pääseda eelarvearutelul agendasse? Kuidas vältida muutuseid, mis ei ole sihistatud ja ei toeta politsei professiooni ega organisatsiooni arenguid? Mis „sunniks” politseid tegelema oma sisekultuuriga — mis neid aitaks?

Järgnevalt esitan mõned tähelepanekud, mis puudutavad politsei võimalusi kuritegevuse mõjutamisel, politsei muutmist ja politseikultuuri sisemise teisenemise küsimust. Tegemist ei ole ammendava loetelu või tähtsuse järjekorda seatud küsimustega, vaid kolme turvalisuse ja politseiga seotud valdkonnaga, mille unustamine või alahindamine ennast varsti väga ebameeldivalt meelde võib tuletada.

Politseireformid

Võiks arvata, et politsei muutmise katsed on kantud eesmärgist arendada organisatsiooni või professiooni, kuid kahjuks see alati nii ei ole. Uuringud viimaste kümnendite politseireformidest Euroopas kinnitavad, et politseid on muudetud peamiselt majanduslikel põhjustel. On ka erandeid, kus politseid on reformitud näiteks rahulolematusest selle professionaalse tasemega (nt Rootsi, Belgia) või sisemise killustatuse tõttu (nt Holland), kuid need on tõesti erandid. Sama trend on Eestis. Hiljutine uuring politsei reformidest Eestis kinnitab, et nii 1991. aasta politsei taasloomine, 2004. aasta politseiregioonidele üleminek, 2010. aasta politsei- ja piirivalveameti moodustamine kui 2014. aasta politsei juhtimise ümberkorraldamine olid kantud valdavalt administratiivsetest või finantsilistest kaalutlustest. Peamiseks eesmärgiks oli efektiivsus ja tõhusus, mitte politsei organisatsiooni ega professiooni areng turvalisuse kvaliteedi tähenduses.

Ma ei arva, et administratiivsed muudatused või professiooni puudutavad on oma olemuselt vastandid, kuid on üsna selge, et kui politseid reformitakse eesmärgiga efektiivistada ja tõhustada ning sellega ei kaasne paralleelselt politsei kui turvalisusküsimuse eksperdi arendamine, siis on varsti tegemist ühe tavalise avaliku organisatsiooniga, mitte spetsiifilise valdkonna eksperdiga. Kuid just ekspertarvamusi oodatakse politseilt nii konkreetsetes kuritegevust puudutavates küsimustes kui ka näiteks turvalisust puudutavates väärtusküsimustest (nt vihakõne, „onu Heino” vms). Politsei peaks ühiskonna turvalisusküsimustes olema intellektuaalseks liidriks, kes on üle nii administratiivsetest kui poliitilistest hierarhiatest — siin ei ole poliitikud politseile ülemuseks.

Politsei mõju kuritegevusele

Küsimus sellest, kui palju peaks politseinikke olema, on igavene. Õiget vastust siin ei olegi, sest see on alati riigi ja kontekstispetsiifiline sõltudes nii valitsemiskultuurist kui rahakotist. Näiteks tsentraliseeritud riigikorraldusega riikides on politseinikke enamasti rohkem, kui tugeva kohaliku omavalitsussüsteemiga riikides. Kui kriminoloogidele ja politseiteadlastele on elementaarne tõsiasi, et politseinike arvul ja kuritegevusel ei ole suurt seost, siis poliitikud ja politseijuhid eiravad seda teadmist üsna sageli ning tegelevad eeskätt politseinike arvu küsimusega. Näiteks Eestis on politseinikke vähem kui 0,4% rahvastikust ja on ju üsna selge, et isegi väga positiivsete eeldustega oleks veidi naiivne arvata, et politseil oleks ülisuur mõju kuritegude arvule.

Kui kriminoloogidele ja politseiteadlastele on elementaarne tõsiasi, et politseinike arvul ja kuritegevusel ei ole suurt seost, siis poliitikud ja politseijuhid eiravad seda teadmist üsna sageli ning tegelevad eeskätt politseinike arvu küsimusega.
Priit Suve

Üks mõjukamaid politseiteadlaseid John E. Eck on alates 1977. a tegelenud politsei efektiivsuse küsimusega ning kirjutas kolleegidega alles nädal tagasi avaldatud artiklis, et politseinike arv ja kuritegude arv on väikeses omavahelises seoses. Küll aga võib politsei kasutatavate strateegiatel olla märkimisväärne mõju. Eelnevast ei maksa järeldada, et politseinike arvul ei ole üldse mingit tähtsust. Demokraatliku politsei üks aluseelduseid on see, et politsei rahuldab üksikisikute hädaabikutseid sõltumata kutsuja rahakotist või ühiskondlikust positsioonist. Kui inimene on hädas, siis politsei peab käituma adekvaatselt. Politseinike hulga arvutamisel võetaksegi sageli aluseks see miinimum, mis rahuldaks elanikke just hädaabi olukorras ning niisugune ühiskondlik kokkulepe on riigiti üsna erinev. On selge, et kõiki küsimusi telefoni teel lahendada ei ole võimalik ning ka hajaasustusega piirkondades peab riik suutma riigina toimida.

Marek Helm kirjutab, et „maksu- ja tolliametit juhtides jõudsin järeldusele, et amet makse ei kogu […], enamik makse laekub vabatahtlikult”. Politsei ei peaks ootama, kuni ta oma praktilise kogemusega selle järelduseni jõuab, et politsei ei taga turvalisust — inimesed ise teevad seda. Siin on tegemist kriminoloogias tuntud tõsiasjaga ning ka karistusõiguse muudatused Eestis on alates 2002. aastast just selle suuna võtnud. Inimesed ei käitu seadusekuulekalt mitte karistuse hirmus, vaid seepärast, et selline käitumine on lihtsalt normaalne. Me ei tapa ju teist inimest põhjusel, et kardame vangi minna, vaid et see on lihtsalt vastuvõetamatu.

„Rikkuja” ja „eksinu” dilemma

Politsei ei paikne laboris, vaid on ühiskonna osa ning on selle mõjutada kui ka ise ühiskonda mõjutav.

Kui politsei peatab kiirust ületanud sõiduki, siis demokraatia ja politseiprofessiooni arengu aspektist on võtmetähtsusega küsimus sellest, millele politseinik mõtleb, kui sõiduki poole kõnnib: kas ta kõnnib „rikkuja” või „eksinu” juurde? Arusaadavalt on siin küsimus ühiskondlike normide ja väärtuste ning õigusnormide vahekorrast. Aga mitte ainult. Küsimus on inimlikkuses ja inimeseks olemises ja selles, kuidas politsei ennast positsioneerib ning missugust strateegiat kasutab. Kui politsei on õigusnormide kontrollimise vahend riigi käes, siis see on üks võimalus, kuid võib olla ka nii, et politsei on oluline side elanike ja riigi vahel— ta ei pressi inimestelt infot välja, vaid inimesed jagavad seda politseiga vabatahtlikult. Politsei käitumise kaudu antakse sageli hinnang tervele riigile ja seetõttu oleks rumal politseiküsimusi alatähtsustada. Nüüd tulebki vaadata seda konteksti, milles politsei tegutseb — kes politseid hindab; milline on politsei sisekultuur-karjäärisüsteem ja missugused on nõudmised politseinikule.

Sisuliselt on puudu tasakaalustav välise kontrolli mehhanism, kellele politsei oleks aruandekohuslane ning kes politseid ka kaitseks.
Priit Suve

Eestis on politsei aruandekohuslane peamiselt vertikaalselt ehk bürokraatia liinis siseministeeriumile. Täiendavat kontrolli teostab ajakirjandus, kuid see on pigem juhtumipõhine ja eklektiline. Sisuliselt on puudu tasakaalustav välise kontrolli mehhanism, kellele politsei oleks aruandekohuslane ning kes politseid ka kaitseks. Kaitseks nii üksiksündmustega kaasnevate absurdsete etteheidete eest (nt hiljutine mootorratturi peatamise juhtum) kui ka näiteks eelarve kujundamisel ja reformide läbiviimisel. Politsei on liiga oluline institutsioon riigis, et jätta see liigselt sõltuvusse ühe ministri isikust, tema positsioonist valitsuse laua taga või ministripartei üldisest reitingust ja mõjust eelarvekujundusele. Selline riigi administratiivaparaadist sõltumatu välise kontrolli mehhanism kutsuks teatud regulaarsusega ja täiendavate vajaduste korral politsei „vaibale” ning päriks aru kasutatavate strateegiate ja reformide sisulise tulemuslikkuse üle. Uuriks ehk rikkuja-eksinu dilemmatki.

Politseiline sisemine korraldus on võib-olla veelgi tähtsam kui väline kontroll. Politsei- ja piirivalveameti moodustamisega viidi sisse militaarsete sugemetega karjäärisüsteem, kus politseinikel on n-ö eluaegsed pagunid, mille poole rühkimine on karjääris üsna tähtis. Kuigi ka selline süsteem on ajas muutuv ning pagunite tähendus võib teiseneda, siis on see siiski märkimisväärselt teistsugune süsteem sellest, mis keskendub ametipositsioonile. Mõlemal on oma head ja vead, kuid organisatsiooni konteksti kujunduselemendina on nende mõju pikaajaline just politseiniku ja professiooni arengu seisukohast. Küsimus militaar- ja tsiviilorganisatsiooni elementide vahekorrast ja tähendustest on demokraatliku ja avatud organisatsiooni võtmes vaja mõtestada ja sisustada.

Viimasena märgin siin politseitöö keerukust ja seda, millise tähenduse riik sellele omistab. Akadeemilises maailmas kehtib rusikareegel: selleks, et ennast spetsialistiks pidada tuleb vähemalt 10 000 h sihipärast tööd teha. Kui aga näiteks politseijuhiks nimetamiseks piisab kolmeaastasest rakenduskõrgharidusest, siis see ei saa ju väga keeruline töö olla, sest selle ajaga on võimalik omandada üsna pinnapealsed teadmised politseist ja organisatsioonist. Muidugi ei ole hariduse tase ainus hindamiskriteerium, kuid see on avalikus organisatsioonis märgilise tähendusega, kuna avalikud asutused peavad pakkuma inimestele kindlust, et neil oleks põhjust oodata teatud kvaliteeti. Näiteks kui ministril ei ole kõrgharidust, siis on mõistlik temale esitada adekvaatseid ootuseid. Kõik väljaastumised, mis ületavad keskharidusega kaasnevaid teadmisi on boonuseks ja meeldivaks üllatuseks. Nii ka politseijuhi puhul. Kolmeaastase rakenduskõrgharidusega politseinik omab ülevaadet baasmõistetest, kuid temalt ei tasu oodata, et ta tunneks põhjalikult politseistrateegiaid ja oskaks neid asjakohaselt siduda oma tegevuskeskkonnaga nii, et need turvalisusele kasu tooksid.

Nii võibki kokkuvõttes öelda, et Marek Helmi tõstatatud küsimus politseist, selle reaalsetest võimalustest ning turvalisusest on väga tähtis ühiskondliku arutelu objekt. Sellist arutelu on hädasti tarvis kõikidele osalistele, sest muidu me elame kujutluste maailmas. Turvalisuses võib aga üksteise mõistmine ja püüd selle poole olla just selliseks siduselemendiks, mis meid suuremate hädade vastu kaitseb. Igal juhul tuleb Marek Helmile nii arvamise kui teemapüstituse eest tänulik olla. Oleks selliseid konstruktiivseid arvamisi vaid rohkem.