Priit Suve: sotsiaalse korralageduse küsimus

Politsei- ja piirivalveameti Lääne prefekti Priit Suve arvamuslugu vastuseks 27.08 Eesti Päevalehes ilmunud loole "Vanalinna kõrtside paari tunni võrra varem sulgemine aitaks vähendada kuritegevust".

Tuleb kiita Eesti Päevalehte, kus tutvustati baaride lahtioleku aja st kohalikus ruumis toimivate reeglite ja kokkulepete ning kuritegevuse vahelist võimalikku seost (EPL 27.08.2013). Täpsemalt pean silmas Sisekaitseakadeemia tudengi lõputöö tutvustamist ja Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi reaktsiooni sellele.

Jättes kõrvale konkreetses lõputöös käsitletud piiritagused juhtumiuuringud baaride sulgemise ja kuritegevuse vähendamise seostest, keskendun ministeeriumi kommentaarile, õigemini selle sisule.

Kõnealusest kommentaaris on vähemalt kaks turvalisuse aspektist olulist punkti:
1) seaduslikkuse küsimus
2) avalikus ruumis toimiva koordinatsiooni ning sidususe küsimus.

Kõigepealt seaduslikkusest. Seaduslik käitumine ehk käitumine seaduse alusel ja raamides on õigusriigi aluseks ning seda siinjuures ei vaidlustata. Vastupidi, tuleb tunnustada ministeeriumi, kes seadusliku käitumise põhimõtet inimestele meelde tuletab. Siiski tuleb märkida seaduste piiratust üldiste ühiskondlike normide keskkonnas. Või kui öelda wittgensteinlikult - ükski seadus ei seleta seda, kuidas inimesed käituvad, seadused üksnes püüavad seletada seda, milline on soovitav käitumine. Üldiselt öeldes on seaduste näol tegemist kokkulepetega, mille täitmist me teineteiselt ootame. Igapäevaelus võivad probleemid tekkida normide erinevast tõlgendamisest ja sisustamisest.

Kuigi seaduslikkuse küsimus ei ole artikli põhiküsimus, tuleb märkida, et seaduste mõju ilmneb eelkõige omavahelises koostoimes ja harmoonias. Samuti on teiste ühiskondlike kokkulepetega. Turvalisuse küsimuses on eriti tähtis, et püüaksime vältida olukorda, kus keegi on kaotaja. Võimalikele probleemidele tuleb püüda leida lahendused, kus kõik näevad ka endale midagi kasulikku. Siit jõuame artikli keskse küsimuseni – kas avalikus ruumis viibivad isikud (sh organisatsioonid) ning toimivad normid (seadused) tagavavad suurema turvatunde toimides autonoomselt või omavahelises interaktsioonis?

Sotsiaalsest korralagedusest

Turvalisuse seisukohast on sotsiaalne keskkond äärmiselt tähtis. On märgatud, et need kogukonnad, mis tulevad toime oma alaealiste probleemide lahendamisega, on turvalisemad. Clifford R. Shaw ja Henry D. McKay väidavad oma 1942. a raamatus "Juvenile delinquency and urban areas", et kuritegevuse üheks põhjuseks võib olla kogukonna saamatus oma probleemidega toimetulekul. Vahepeal vähem tähelepanu saanud kogukonna enesekorralduslikele küsimustele juhtisid 1993. a uuesti tähelepanu Robert Bursik ja Harold G. Grasmick oma järjest populaarsust koguvas raamatus „Neighborhoods and crime: The dimensions of effective community control“. Autorid väidavad, et kuritegevuse üheks oluliseks põhjuseks on sotsiaalne korralagedus st olukord, kus avalikus ruumis toimivad isikud ja organisatsioonid ei suuda üheskoos edukalt igapäevaelu küsimusi lahendada.

Tänaseks on järjest enam maad võtmas seisukoht, et üksinda ei ole võimalik (turvaliselt) hakkama saada.

Majandusministeeriumi avalike suhete spetsialistil on tuline õigus, kui ta kirjeldab seaduses toodud erinevaid ülesandeid, kuid kahjuks jääb mulje, et rõhutatakse „igaüks-ajagu-oma-asja“ põhimõtet. Thomas Hobbes näitas juba u 400 aastat tagasi, mis juhtub siis kui inimesed igaüks ajab oma asja. Inimesed on üksildased ja õnnetud. Riigi eesmärk on jällegi vastupidine – riik peab suutma toimida nii, et selle kodanikud oleksid õnnelikud.

Tulles tagasi tänases (27.08.2013) Eesti Päevalehes kirjeldatud Rando Savitski lõputöö järelduste kommentaaride juurde, tuleb rõhutada, et turvalisuse käsitlemine autonoomselt toimivate isikute või normide kaudu, on turvalisusele hukatuslik. Turvalisus on üks keerulisemaid ühiskondlikke nähtuseid, kus keskseks ei ole mitte üksikküsimused vaid erinevad seosed.

Vertikaalsel teljel võib turvalisuse kujunemist kujutada järgmiselt: Riigikogu poolt vastuvõetud üldised käitumisjuhiseid (seadused) püütakse rakendada ministeeriumite kujundavate poliitikate (sh ressursid, normid) kaudu kohalikus ruumis nii organisatsioonide (nt kohalik omavalitsus, politsei) ja üksikisikute poolt.

Horisontaalselt võib turvalisuse kujunemisest tuua mitu tasandit. Ministeeriumid kujundavad poliitikad peavad moodustama terviksüsteemi; kohalikul tasandil toimiv turvalisuse tagamine sh järelevalve saab olla edukas vaid sarnastel põhimõtetel koostöös toimides. Näiteks võib ju küsida, mitu avalikku korda on riigis? Kaubandus- ja vabaajakeskustes kujundab turvalisust ja tagab avalikku korda turvafirma, avalikus ruumis kohalik omavalitsus, politsei jt. Me ju eeldame, et nendes erinevates ruumides koheldakse meid sarnaselt.

Turvalisuse käsitluses on oma sõna öelnud Riigikogu, mis juba 2008. a kiitis heaks Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015 sh defineerides, et turvalisus on „paljude kaasabil loodav ühiskonna seisund, milles inimene tunneb ennast kaitstult ja tagatud on tegelik ohutu elukeskkond, vähendades tõenäosust sattuda ohuolukorda, suurendades võimekust ohule reageerida ja leevendada ohu realiseerumisel tekitatud kahju. Paljude kaasabil tähendab igaühe, sealhulgas nii avaliku, mittetulundus- ja erasektori kui ka iga üksikisiku, kohustust aidata kaasa turvatunde kui psühholoogilise heaolu ja ohutu elukeskkonna säilitamisele oma õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega.“

On päris selge, et kui hakkame igaüks „oma asja ajama“ ja ei oska või ei soovi teistega arvestada, siis jõuame Hobbesi kirjeldatud maailma, mis on külm ja kõle, nukker ja vaene. Kui aga püüame teisi mõista, probleemide lahendamisel keskendume ühisosa otsimisele ja kompromissidele, siis liigume tugeva ja turvalise riigi poole.