Prillipapast Wunderkind
Mis mul üle jääb, pean minagi täna kirjutama paar sõna Sven Mikserist. Olen mitu korda ennast avalikult sotside valijaks tunnistanud, imelik oleks, kui ma nüüd, pärast uue esimehe valimist vaikiksin. Mihkel Raud juba kiitis, et nüüd on jälle põhjust valima minna. Mina oleksin ilmselt läinud nagunii, sest sõpru ja usaldusväärseid inimesi leidub teisteski erakondades. Aga kahtlemata on Mikseri valimine positiivne sündmus.
Siiski ei oska ma juhtunus näha mingit Eesti poliitika alusmüüre raputavat maavärinat. Mikseri puhul on tema voorustena rõhutatud ennekõike seda, et tegemist on haritud, palju lugenud ja võõrkeeli valdava noormehega. See on muidugi ilus ja kiiduväärt ning mitmed sotside valijad, kes ehmunud pingviinidena laiali pudenesid, kui Jüri Pihl morsana nende pesitsuspaika loivas, julgevad nüüd tagasi oma pesade juurde tulla. Uus esimees on neile kahtlemata „oma”: tark inimene, keda kuulates ja vaadates ei pea silmi peast häbenema.
Aga teisalt, kui olla pahatahtlikum, võib Mikseri palju kiidetud kuvandi kokku võtta ka üheainsa ja sugugi mitte nii positiivse sõnaga: prillipapa. Seda, mida tähendab prillipapa, mäletame me ju kooliajast kõik. Selline tubli prillidega oivik omas populaarsust ennekõike tädikestest õpetajate seas. Nemad silitasid meelsasti Wunderkind’i seitlisse kammitud pead ja läkitasid teda kõikvõimalikele õpioskuste olümpiaadidele, kus ta koolile au ning kuulsust tõi.
Kaasõpilaste suhtumine oli pisut problemaatilisem. Prillipapa pealt võis maha kirjutada, aga klassi liidrid olid ikka teistsugused, pigem mürakaru ja eluvenna tüüpi. Ikka Joosep Toots oli see, kelle sabas kõik jooksid ja „kivirünta-punta-änta” kordasid, mitte Arno Tali oma viiuliga.
Hiljem aga võis suhtumine intelligentsemasse kaaslasesse omandada suisa õelaid jooni. Meenutame episoodi Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules”, kus esimese kursuse tudeng Victor Kakk, käes raamatutest pungil portfell, kohtub tänaval oma vana koolivenna, proletaarse päritoluga Kalle Jermakoffiga. Victor tahaks vintis eakaaslast nähes hea meelega kuhugi kangialusesse põgeneda, kuid on juba hilja, Jermakoff on teda märganud ja lausub põlglikult:
„Miks sa neljakäpakil ei käi ega haugu, kui sa intelligent oled? Miks sa portfelli sangapidi suus ei tassi?”
Tee siis sellisele jõhkrale mühkamile selgeks, et sa oled tegelikult sotside uus liider, kelle eesmärgiks on võidelda sotsiaalse võrdsuse ja konkreetsemalt just Jermakoffi-taoliste isikute parema elu eest!
Juba vene talupojad umbusaldasid prillidega inimesi, kuna neile tundus veider ja kurjakuulutav, et ühel surelikul on kahed silmad. Mitmed „rahva sekka” läinud narodnikud said peksa just nimelt selle eest.
Sotside koduloom
Nii et kas Mikser on ikka see inimene, kes suudab tuua sotsidele uusi valijaid ja muuta nad sedasi arvestatavaks jõuks? Kas ta on karismaatiline liider? Mina ei taha midagi ennustama hakata, ootame ära, anname aega ja oleme heatahtlikud. Ega uuel esimehel lihtne ole, sest sotsid on juba aastaid väga lollis seisus. Parem-erakondadele peaksid nad end justkui vastandama, aga koostöö Keskerakonnaga, või täpsemalt Edgar Savisaarega, on suurele osale sotside valijaist täiesti vastuvõetamatu.
Praegu ollakse Tallinnas küll veel koalitsioonis ja Mikser räägib, et kord võetud kodulooma ei sobi tänavale ajada, aga: on see üllas loogika sotsidele kasulik ja hea? Kas ei tee nad palju kirutud suhet jätkates sama viga, mille tegi pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaa ajutine valitsus, kui otsustas liitlaste ees võetud kohustusi edasi täita ja sõjast mitte väljuda? Bolševikud lepingute vastu säärast austust ei tundnud, see meeldis lahingutest tüdinud rahvale ja me teame, mis edasi sai.
Muidugi, vahepeal on nii mõnigi sots tänu Pihlile ja Savisaarele endale kusagil linnaosavalitsuses sooja koha saanud ega taha sealt enam sugugi lahkuda. Pealegi vastu talve, kui Savisaar on ometi küttepuude ja talvekartulite jagamisel nii heldekäeline! Ärme unusta, et Pihlil õnnestus hankida enda toetuseks tervelt 150 erakonnaliikme allkiri, ehkki iga vähegi arukas inimene peaks ju suutma endale tunnistada, et kuigi Mikseril tuleb end veel tõestada, oli Jüri Pihl erakonna esimehena ikka täielik loodusõnnetus. Aga näed, ikka võeti pastakas pihku ja veeti paberile oma pookstavid... Tähendab, ikka mõnus ametikoht ja muud hüved olid need, mis seda tegema sundisid!
Need inimesed on nüüd muidugi mures oma saatuse pärast, nagu mõningad lõdvema püksikummiga Pariisi naisterahvad pärast Saksa okupatsioonivägede lahkumist. Mida nendega tehakse, kas aetakse kiilaks, nagu tegid kollaboratsionistide peale tigedad prantslased? Tõenäoliselt mitte, aga meie, valijad, peame meeles pidama, et sotside seas on esindatud ka säärased jõud, kelle meelest oleks pärast märtsivalimisi väga vahva saada endale mingi ametikoht Savisaare kabinetis. Ja see võib olla põhjus, miks nii mõnigi inimene siiski sotside poolt hääletada ei julge.
Aga nagu öeldud – elame, näeme. Vahest tõmmatakse sellel koduloomal jõuluks siiski kõri maha, et minna valimistele vastu täis kõhuga.
