Professor: kahtlus Savisaare ja linnavalitsuse suhtes ei ole kuhugi kadunud, kuid demoniseerimine jäägu ajalukku
Edgar Savisaare kohtulugu ei jäta ükskõikseks enamikku meist. Tegemist on legendaarse ja tegusa või teisisõnu kurikuulsa poliitikuga, kelle head ja vead jäävad paljuski ajaloolaste analüüsida.
Samas tuleb endale aru anda, et kohtupidamine käib Euroopas õigusriigi ja ausa õigusemõistmise tavade järgi. Kahtlus pikaajalise keskerakondliku Tallinna linnapea ja linnavalitsuse suhtes ei ole kuhugi kadunud ja kohtuniku otsus ei tähenda, et Savisaar oleks süütu, vaid ainult seda, et ta ei ole võimeline menetlusest osa võtma.
Osavõtt istungitest ei oleks vajalik tsiviilmenetluses, kus piisaks vaid esindaja kohalolekust. See ei ole aga võimalik kriminaalmentluses, kus nn in absentia ehk ilma kohtualuse osavõtuta menetlus on vastuolus rahvusvahelise õiguse, sh Euroopa Imimõiguste konventsiooniga, ja sellekohased riived nt Itaalias on pälvinud koheselt Euroopa inimõiguste kohtu tähelepanu.
Ühiskond võib anda küll otsese hinnangu - JOKK, aga ilmselge on see, et tavakodanik ei oma alust Savisaare kui patsendi ja ekspertiisiobjekti suhtes tehtud eriarvamuse erapoolikuks pidamisel.
Eriarvamus, mis sai kaalukeeleks kohtuniku otsuse tegemisel on ju tavapärane ka riigikohtus, kus kolleegiumis on nii mõnegi otsuse puhul hääled peaaegu poolitunud. Kohus peab olema sõltumatu ja objektiivne põhjendus otsustuseks on selgelt olemas, ka juhul, kui võib märgata kohtualuse püüdlust näidata end näiteks meedia kaudu haige ja võimetuna.
Savisaare võimetus kohtuasjades osaleda ei tähenda, et prokuratuuri põhjendatud missioon tuvastada omaaegse linnavalitsuse korruptiivsus on luhtumas. Demoniseerimine peaks jääma ajalukku - need kes süüdistavad otsuste tegijaid erpoolikuses, ei soovi loodetavasti, et tõe leidmist varjutaks menetlusosalise ebaväärikas või dramaatiline kuhtumine kohtusaalis.
