Aga olgu – nii proviisorite kui farmatseutide üle peab juba täna registrit terviseamet. Ei ole kuulda olnud, et riik selle ülesandega hakkama ei saaks.

Ravimiseaduse järgi (mida nimetatakse hellitavalt ka apteekide seaduseks) peab üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluma üle 50% üldapteegi osadest või aktsiatest ja valitsev mõju proviisorile, kes töötab juhatajan vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis.

Järeldan, et koda tahab hakata kontrollima tegevusloa alusel juba niigi pädevate isikute pädevust või “ka nende pädevust”. Aga millal? Enne apteegi asutamist või teatud tähtaja tagant?

Mis saab, kui pädev isik (apteegi juhataja ja üle 50 protsendi ühingu omanik) ei osutu kolleegide/konkurentide hinnangul pädevaks?

Ja etteruttavalt – kuidas lahendada olukorrad, kus n-ö pädev isik osutub pädevaks, aga tema apteeki kolleegid/konkurendid ei akrediteeri või siis vastupidi?

Selles avalik-õigusliku koja idees on asutud tulevast koda võrdlema teiste avalik-õiguslike organisatsioonidega nagu advokatuur ja notarite koda.

Kui sotsiaalministeeriumi õigusnõuniku sõnul ei saa proviisorid luua avalik-õiguslikku institutsiooni, sest nad ei esinda riiki, siis ma sõnastan olukorra pigem nii: keegi ei saa asutada avalik-õiguslikku organisatsiooni, kui puudub avalik-õiguslik funktsioon või ülesanne, mida täita või millega tegeleda. Selles osas on tõesti nii, et proviisoreid ei saa võrrelda näiteks notarite või advokaatidega.

Notarite koda ja Eesti advokatuur ei tegele avalik-õiguslike organisatsioonidena mingilgi määral turu korraldamise ja reguleerimisega, mis aga on proviisorite koja juhatuse esimehe Katrin Alamaa-Aas selgesõnalise väite kohaselt tulevase koja peamine ülesanne. Vähemalt aususe eest tuleb esimeest siinkohal tänada.

Tururegulaatorid on üldjuhul ikka riiklikud institutsioonid (valitsusasutused nagu ametid ja inspektsioonid), mitte kutseühendused (nagu ka advokatuur ja notarite koda), millesse kuulumata ei saa vastaval kutsealal tegutseda. Meenutada tasuks ka seda, et vähemalt teooria järgi peaks turg ise asjad paika panema.

Mis oleks kavandatava avalik-õigusliku koja tõsiselt mõeldud avalik-õiguslik ülesanne? Tundub, et proviisorite eestkõneleja või tema mõttekaaslased ei ole endale päriselt selgeks teinud, mis on see avalik-õiguslik ülesanne, millega koda tegelema hakkaks – oma liikmetele nõu andmine, toe pakkumine, apteekrite vajaduste eest seismine ja apteekritele apteekide ostmine ei kvalifitseeru kuidagi avalik-õiguslikeks funktsioonideks.

Ja veel – loodetavasti peeti koja tulude puhul annetustest rääkides silmas tänast MTÜ vormi, mitte kavandatavat avalik-õiguslikku koda.

Kui proviisorite koda nõustava hea kolleegi Märt Raskiga milleski nõustuda, siis väitega, et ravimituru temaatika on keeruline – selles segunevad vandenõuteooriad, ärihuvid ja poliitika.

Huvitav oleks teada, kas ministeerium on selle teema maha matnud või on 20-lehelisest ideekavandist oodata avalik-õigusliku koja projekti menetlemise reanimeerimist?

Esmapilgul võib tunduda, et see on teema, mis tavalugejat ei puuduta. Kui aga läheb nii nagu Eesti Päevaleht meid valgustas, siis pole vaja vandenõuteooriate üle imestada ja apteekide klientidel tuleb valmis olla ka selleks, et apteeginduses lähevad asjad segasemaks ja kogu etendus tuleb tarbijal kinni maksta.

Nendele proviisoritele, kes hetkel hirmuga mõtlevad: „Mina ei ole ärimees, kes mulle seda äritegemist õpetab?“, julgen küll väita, et tänapäeval enam ühe haridusega hästi hakkama ei saa. Tulge ettevõtlust ja juhtimist õppima! Kui just tasemeõppesse kohe tulla ei saa, siis alustage Estonian Business Schooli avatud ülikoolis.