Iga kümnes inimene kannatab erinevate sotsiaalfoobiate, näiteks esinemishirmu all, ütlevad psühhiaatrid. Raskemal kujul esineb seda haigust viiel protsendil elanikest.

Sotsiaalfoobia võib takistada töötamist, isiklike suhete loomist, kellegagi tutvumist.

Raskekujulisele sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevuse korral lisandub esinemisärevusele suhtlemishirm ning tähelepanu keskpunkti sattumise kartus, ütles ETAle Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaater Tuuliki Hion.

Tugeva sotsiaalärevusega inimesel on raske sundida ennast arsti juurde minema, kuigi võiks, sest kaasaegse psühhoteraapia ja antidepressantidega on võimalik selle häire puhul tõhusat abi saada.

Sotsiaalse ärevushäire tunnusteks on tugev ja püsiv kartus olukordade ees, kus tuleb tegutseda teiste juuresolekul või viibida tähelepanu keskpunktis.

Inimene kardab põhjusetult, et võib ennast teiste ees naeruvääristada. Muidugi on olemas loomuldasa ujedaid ja tagasihoidlikke inimesi, ja neid pole vaja ravida. Haiguslikkusele viitab see, kui suhtlemisolukorrad ja enesele suunatud tähelepanu tekitavad tugevat, paanikani ulatuvat ärevust.

Kehalistest sümptomitest on tavalisemad punastamine, suukuivus, südamekloppimine, käte värisemine, higistamine, iiveldus ja urineerimistung.

Tavaliselt kardetakse kõige rohkem viibimist väiksemas seltskonnas, kus on ka võõraid, suhtlemist ülemustega, esinemist ettekandega või sõnavõttu koosolekul. Ka sellised paljude jaoks meeldivad sündmused nagu minek peole või randa võivad osutuda ületamatuks probleemiks.

Paljudel esineb agorafoobia - hirm viibida rahvarohkes kohas, näiteks ei julge inimene paluda müüjat näidata talle mingit kaupa. Ta hakkab otsima igasuguseid võimalusi avalike kohtade vältimiseks. Agorafoobia on üks kõige rohkem inimese tegevust pärssivaid foobiaid ning mõni patsient võib muutuda täiesti kodusõltuvaks. Psühholoog toob näite mehest, kes juhtis telefoni teel firmat, sest kodus tundis ta ennast turvaliselt.

Tuleb tuttav ette? Kas oled midagi sellist oma elus läbi elanud?