Putini veebikaamera kui Vene võimuvertikaali uus sümbol
Selleks lasi Putin panna endale kabinetti veebikaamerad kahelt ehitusplatsilt. Tema valvas silm on ilmselt Venemaal ainuke tõhus abinõu, mis sunnib ametnikke ennast liigutama hakkama.
Muidugi eeldusel, et need veebikaamerad Nižni Novgorodi ja Moskva oblasti kolgastest annavad edasi tõest pilti, mitte kohalike nupuvendade imitatsiooni, märkis sarkastiliselt sel puhul Vene majandusleht Vedomosti. Pärast märtsikuiseid metrooplahvatusi Moskvas selgus ju, et metroojaamade ümbrusse paigutatud miilitsa valvekaamerad olid tegelikult mulaažid!
Vähemolulised otsused
Aga vahet pole, kas need kaamerad edastavad seekord tõelist pilti ehituselt või mitte. Tähtis on tõsiasi, et Putin on sunnitud selliste vahenditega riiki juhtima. Ega Putin loll ole: ta teab, et riigis, kus võim pidevalt petab oma rahvast, on väga palju neid, kel tekib kiusatus natuke tagasi teha ning ise ka võõra häda arvel riiki vastu petta. Selleks tulebki isiklikult kontrollida.
Kui kuus aastat tagasi pärast Beslani pantvangidraamat lõi Putin Venemaal „vertikaalse võimustruktuuri”, siis tähendas see, et kõiki olulisemaid otsuseid riigis hakkab langetama ainult Kreml. Paljud kiitsid seda ja ütlesid, et Venemaad saabki juhtida ainult üks kõva käsi, mis kõike kontrollib ja juhib.
Võib-olla on see ajaloolises plaanis isegi õige, aga Venemaal tähendab vertikaalne juhtimine seda, et järjest rohkem on Putin pidanud hakkama langetama ka vähem olulisi otsuseid. Vähemalt kaks-kolm viimast aastat on Venemaa olnud täielikult n-ö käsitsijuhtimisel. Peale võimuhierarhia tippametnike ei julge enam ise otsustada näiteks paljud kubernerid, kes üha rohkem silmanähtavalt varjavad tegelikku olukorda ja toimuvat, et, jumala eest, mitte otsustada.
Putin on presidendi ja peaministrina lahendanud Venemaal kümneid suuri õnnetusi, aga seni ei ole ükski tragöödia tähendanud õnnetust riigi juhtimise mõttes. Rohkem kui neli nädalat möllanud metsatulekahjud, mis on nõudnud juba vähemalt 60 ohvrit, on vertikaalse juhtimise (käsitsijuhtimise) väheefektiivsuse väga halastamatult esile toonud. See on tulekahjude puhul üks peamisi järeldusi. Veebikaamera Putini kabinetis on suurepärane kujund olukorrast.
Viimasel kümnel aastal Kremlile ja Putini ringkonnale üheks lähedasemaks politoloogiks peetav Gleb Pavlovski ütles 10. augusti Vedomostis nii: „See (tulekahjude ümber toimuv –
J. P.) on riigijuhtimise süsteemi ärakulumise tunnus.”
Pavlovski sõnul oli see riigijuhtidele (Putin ja Medvedev eelkõige – J. P.) halvaks üllatuseks, et võimuvertikaal on osutunud praeguses olukorras mittetoimivaks. Samale asjaolule on viidanud veel mitu Moskva tuntud politoloogi.
Moonutatud diagnoosid
350 majaga küla põles maani maha mõne tunniga pärast seda, kui võimud olid teatanud, et oblastis suuri põlenguid ei ole ja kõik on kontrolli all. Üks teine küla põles maha, kuna tuletõrjemasinad ei pääsenud ligi – kohalik raudteeülem oli käskinud raudteeülesõidu üles kaevata, kuna seal juhtus aeg-ajalt õnnetusi, mis segasid kaubarongide liiklust.
Moskva arstidel kästi kuumarabandust surma diagnoosina mitte kirjutada pärast seda, kui suremus hakkas mitmekordselt ületama tavapärast. Sellised asjad ajavad tavalised venemaalased võimetust vihast hulluks, sest nad tunnevad, et ametnike võõrandumine on ületanud kõik piirid ja peaaegu keegi ei saa karistada.
Venemaal arvavad paljud kommentaatorid tõsimeeli, et tänavune suvi, mis on eelviimane enne järgmisi Venemaa presidendivalimisi, on tõestanud Kremlile ja Putinile, et Venemaal on vaja midagi oluliselt muuta. Venemaa võimud kartsid pidevalt terroriste, õiguskaitsjaid, igat sorti demokraate, keda iganes, aga hoopis kuumus ja tuli on need, mis võivad sundida Putini loodud võimusüsteemi Venemaal muutma.
Samal ajal – Putin ei armasta, kohe mitte üldse ei armasta oma vigu tunnistada ega ole ülal toodud arvamusega kindlasti nõus. Venitamine on aga veel suurem viga.
