Putšist sündinud ja putšiga lõppenud
Oma kontrolli alla võetakse võtmekohad ja kui seniste võimulolijate vastupanuleegike õnnestub suurema verevalamiseta kustutada, jääb massidel üle juhtunuga leppida, et muutustega enesealalhoiuinstinktist kaasa minna.
Tõsi küll, iga putš ei lähe läbi ja mõnikord sünnib sellest segadusest isegi midagi lootustandvalt asjalikku. Näiteks Eesti Vabariik. Enamasti aga asendub üks halb teisega. Võta nüüd kinni, kas Salvador Allende oleks pikemas plaanis olnud Tšiilile karmim reaalsus kui Augusto Pinochet. Või kas Eesti vapsivabariigi ladvik oleks enne Teise maailmasõja algust ja raskete valikute aega võimuga käitunud nagu Eesti Pätsi-vabariigi kolm lõvi Päts, Laidoner ja Eenpalu?
Mõni putš pole isegi päris nullist algav putš, vaid revolutsioonide või lihtsalt valimiste paratamatu jätk.
Näiteks Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon lõhnab kangesti Veebruarirevolutsiooni järjeputšina. Teisisõnu: revolutsiooniga poliitilisse eliiti pääsenud seltskonna võimuhaaramisena.
Putšism või meeskond?
Ajalugu ajalooks. Igatahes on putš või putšistlik tegevus laiemalt äärmiselt tõhus vahend mille tahes – enamasti senise võimu ja poliitika – lõpetamiseks. Või kui mitte päris putš, siis selle meetodite kasutamine. Sest on ka mitmed nii-öelda putšistlikud meetodid enda kindlustamiseks ja tahte võimu alamatel tasanditel läbisurumiseks ka siis, kui putši pealtnäha pole olnud.
Enamasti võtavad putšistid esmajärjekorras oma kontrolli alla massimeedia, seejärel kohtu- ja täidesaatva võimu. Jutt kisub liiga abstraktseks? Aga ametnike politiseerimine? Mis vahet on Tallinnal ja Tartul? Kõigest võimuloleva erakonna nimi. Eufemism sellise putšistliku käitumise kohta kõlab lihtsalt: ta töötab oma meeskonnaga.
Eesti sündis putšist
Praegune Eesti Vabariik on putšist sündinud. Ühest räpasest ja purupurjus, seniilsusele kalduvast putšist. Kuid kas sellest hoolimata või just selle pärast on putšism kui meetod jäänud omaseks neile, keda me endi seast võimule valime.
Üldiselt hakatakse mingist hetkest ajama onupojapoliitikat. Pean silmas konkreetselt Lauri Vahtre „sotsiaaltöökohta”. Muide – ka järske põlvkonnavahetusi võib käsitada putšidena.
Olen selle tendentsi ja tagajärgede kohta väiksemas ringis ikka öelnud: institutsionaalne elitarism igal tasandil ja igas kontekstis koos sellega kaasas käiva mentaalse grupiintsestiga päädib sujuva sotsiaalse dekadentsiga ning kulmineerub degeneratsiooniga. See on patt, millest keegi meist, kes on mingilgi tasandil võimu mekkinud, pole lõpuni puhas. Just sellepärast läheb mis tahes „jama” lõpetamiseks ette võetud putš lõpuks p***i.
Jätkuks: kas teate, kuidas Eestis tegijaks saab? Tuleb hõivata, enamasti enda ülesupitamise või valimistejärgse sujuva putšiga, oma valdkonnas või haldusalas mõni võtmepositsioon, luua mõned võimalused-väljundid ja muuta seeläbi kõik (või enamik) samal alal tegutsejad oma tänusõltlasteks, komplekteerida kiidulaulukoor.
Kui selline putš päriselt ei õnnestu või toimub osaliselt, järgneb kodusõda. Enamasti poriloopimise ja kahe rühmituse vahele jääva soo ehk sensatsiooninäljas ajakirjanduse kaudu vastastikku ärategemise näol. Kurb, kuid nii see on. Ja kui üks putšistide seltskond ammendub, võtavad järgmised putšistid nende kohad järgmise putšiga üle. Putšist oled sina sündinud, putši pead sina ka kustuma.
