Täielikult töövõimetuks tunnistatakse inimene, kes haiguse või puude tõttu ei ole suuteline töötama tavalistes tööoludes. Talle määratakse teine või esimene invaliidsusgrupp sõltuvalt sellest, kas ta tuleb ise toime või vajab pidevat kõrval-abi. Tema töötamine tuleb kõne alla vaid erilistes puuetega inimeste töökodades, tsehhides, kus on loodud puuete toime elimineerimiseks erilised tingimused. Eestis pole puuetega inimeste jaoks kunagi mingeid tsehhe ettevõtetes avatud olnud, ainsana olid ja on meil Pimedate Ühingu töökojad.

Kui rääkida I ja II grupi invaliidide tööhõivest, siis konkureerimist tavalisel tööturul töövõimetutelt nõuda ei saa. Kõne alla võivad tulla vaid Puuetega Inimeste Ühenduse kaudu loodud töökojad, nende riiklik toetamine, abi toodangu realiseerimiseks jms.

Kõikidele nendele puudega inimestele, kes tööturul tervetega konkureerivad, tööülesannetega hakkama saavad, ei tule maksta invaliidsuspensioni. Puudega seostatavad erikulutused tuleb kompenseerida sotsiaaltoetustega (transporditoetus, abivahendid, pimedal juhtkoera ülalpidamine jms). Soodsates töötingimustes võib puudega inimene tervega täiesti võrdseid töötulemusi saada.

Kolmas invaliidsusgrupp määratakse nendele haigetele või puudega inimestele, kelle töövõime on haiguse või puude tõttu oluliselt langenud. Mõnda kergemat tööd on osaliselt töövõimetuks tunnistatud töötajad täiesti võimelised tegema piiranguteta.

Sotsialismiajal ei olnud nende töökorraldusega probleeme. Riik tagas III grupi invaliididele nagu kõikidele riigialamatele töökoha. Samal ajal aga ka töökohustuse, mille eiramine oli kriminaalkuritegu. III invaliidsusgrupi pensioni maksti välja aga ainult selle tasemeni, millelt pension arvestatud oli. Kuna invaliidsusgrupp ei andnud tollal mingeid muid soodustusi, loobusid paljud, kelle töötasu endiseks jäi, grupi taotlemisest.

Praegu makstakse invaliidsuspension terves mahus välja, sõltumata saadavast töötasust. Töövõimetuspensioni saavate puuetega inimeste konkureerimine tööturul tervete kõrval on aga raske. Kui nad jäävad tööta, registreeritakse neid kui tööotsijaid, kuid mitte töötuid, sest nad saavad riiklikku pensioni, mis III grupi puhul on kaks ja enam korda suurem kui töötu abiraha. Samal ajal on neil säilinud töövõime, võime õppida uut eriala, kus nende puue töövõimet ei takista. Sotsiaalne rehabilitatsioon pensionifondi kaudu jääb riigi kohustuseks.

Puuetega inimeste konkureerimiseks tööturul oleks vaja uusi sotsiaalse kaitse seadusi. Töötu kaitse seaduse soodustus tööandjale puuetega inimese töölevõtmisel osa töötasu väljamaksmiseks tööturuameti kaudu ei toimi.

Muutunud olude tõttu ei ole täiesti võrreldavad invaliidide praegune ja varasem tööhõive tase. Invaliidsuspensionäride arv on kasvanud, sest pension makstakse välja palgast sõltumata. Teiseks käib praeguse invaliidsusgrupiga kaasas mitmeid soodustusi (ravimihinna-, maksu- ja muud soodustused). Kolmandaks: kuna vanaduspensionide määramise tingimused on muutunud, võib mõni vanaduspensioni eas puudega inimene võtta mitte vanadus-(rahva)pensioni, vaid invaliidsuspensioni.

Vaja oleks vastu võtta Euroopa mallile vähemalt vormiltki vastav sotsiaaltoetuste süsteem puuetega inimestele ja lõpetada neile puudetoetusena invaliidsus(töövõimetus)pensioni maksmine. Uue pensioniseaduse eelnõu näeb ette kehtestada töövõimetuspensioni määramise alused. Kuigi ka nende mahud jäävad Euroopa riikide tasemest kaugele maha, peaksid nende rakendamise üldised põhimõtted Euroopa mallile vastama.Tuleb lahendada sotsiaalse rehabilitatsiooni probleem – rajada rehabilitatsiooni ettevõtted. Summad peavad tulema pensionifondist. Igal uuel erialal täie tööjõuga tööle asunu tähendab töövõimetuspensioni kokkuhoidu.

Tallinnast